Loomuse Akadeemia uues osas “The Truth Behind Insect Farming” selgitab saatejuht Farištamo Ellerile putukafarmide teema lahti poliitikanõunik Francis Maugère organisatsioonist Eurogroup for Animals.
Intervjuu keskendub putukakasvatusele ning selle eetilistele ja keskkondlikele aspektidele. Saate külaline Francis Maugère on poliitikanõunik loomade heaolu kaitsega Euroopas tegelevas organisatsioonisis Eurogroup for Animals. Tema töö hõlmab farmiloomade, sealhulgas putukate, kasvatamise teemadega tegelemist Euroopa Liidus. Maugère on mures, et putukakasvatus on küll vähetuntud ala, kuid see hõlmab potensiaalselt miljardite uute elusolendite kasvatamist. Maugère on ise alati putukate vastu huvi tundnud, olles neid aastate jooksul uurinug ning pildistanud.
Intervjuu üks arutelupunkt oli, kas putukafarme on üldse võimalik luua selliselt, et putukatel oleks seal nö hea elada. Maugère selgitas, et tihti kerkib esimese küsimusena esile, kas putukad üldse tunnevad valu ja kas nende heaolule üldse tuleks tähelepanu pöörata. Ajalooliselt on inimesed kaldunud alahindama loomade, eriti lülijalgsete, tundevõimet. Kuid viimasel ajal on teadusuuringud hakanud näitama, et putukad võivad tõenäoliselt kogeda nii positiivseid kui negatiivseid aistinguid, mis tõstatab olulisi küsimusi putukate kasvatamise eetilisuse kohta. Putukafarmid, kus kasvatatakse sadu tuhandeid või isegi miljoneid putukaid, võivad potentsiaalselt põhjustada suurt kannatust, kuid praegu puuduvad õiguslikud normid, mis reguleeriksid nende heaolu.
Oluline on ka keskkonnamõjude teema. Sageli esitletakse putukakasvatust keskkonnasõbraliku alternatiivina liha tootmisele, kuid Maugère selgitas, et see narratiiv on moonutatud. Alguses esitleti putukaproteiini liha asendajana, kuid aja jooksul on putukakasvatus muutunud pigem loomade sööda tootjaks. Praeguseks kasvatataksegi suur osa putukatest söödaks kalakasvatustesse, sigalatesse ja kanalatesse. See aga ei lahenda probleeme, mida algselt putukaproteiini kasutamine lahendama pidi, vaid oma äraspidisel viisil toetab keskkonnakahjulikku suurtööstuslikku loomakasvatust. Kui võrrelda putukate kasvatust traditsioonilise loomasööda, näiteks soja või kalajahu tootmisega, ei ole putukakasvatus sugugi nii keskkonnasõbralik, nagu alguses arvati, sest see on väga energiamahukas ja vajab tõhusaid
süsteeme, mida aga praktikas ei rakendata.
Maugère juhtis tähelepanu ka sellele, et suuremad putukafarmid kasutavad sageli tavalisi põllukultuure putukate toitmiseks, mis aga vähendab kogu protsessi jätkusuutlikkust. Samuti on energiakasutus väga suur, mis tähendab, et keskkonnasäästlikkuse tagamiseks peaks kogu energia tulema taastuvatest allikatest, kuid reaalsuses seda ei tehta. Lisaks kaasneb putukafarmidega suur hulk riske.
Arutleti ka selle üle, kas putukakasvatusel on üldse potentsiaali olla osa kestlikust toidusüsteemist. Maugère arvas, et pigem ei. Putukakasvatus toetab suurtööstuslikku loomakasvatust, mis on teadaolevalt kahjulik nii loomade heaolu kui ka looduse vaatest. Kuigi tihti reklaamitakse putukaproteiini kui revolutsioonilist ja jätkusuutliku lahendust, on see pigem rohepesu, mis varjab tegelikke keskkonna- ja heaoluprobleeme. Putukafarmide jätkusuutlikkus ja nende toidujulgeolekule kasulik mõju on samuti kahtluse all. Sageli väidetakse, et putukakasvatus aitab vähendada Euroopa Liidu sõltuvust imporditud
sojast ja kalajahust, kuid reaalsuses kasutatakse putukate toitmiseks siiski tavapäraseid põllumajandussaadusi, mitte toidujäätmeid, nagu sageli väidetakse. See tähendab, et konkurents toidu- ja söödakultuuride vahel kasvab, mis ei toeta toidujulgeolekut, vaid hoopis süvendab probleemi. Maugère rõhutas, et sellel tööstusharul on pigem negatiivne mõju toidusüsteemidele, kuna see suurendab sõltuvust tavapärasest põllumajandustoodangust.
Väga oluline teema seoses putukakasvatustega on bioohutus. Putukafarmides hoitakse tohutul hulgal
putukaid tihedalt koos. Selliselt võivad nad kujutada endast hoopis bioohutuse riski näiteks juhul kui putukad pääseksid loodusesse. Eriti suur risk on, kui kasvatatakse liike, kes on Euroopas võõrliigid, nagu näiteks must ogakärblane (Hermetia illucens), keda laialdaselt putukafarmides kasvatatakse. Lisaks on tööstusharu hakanud kasutama ka geneetilist manipuleerimist, et kasvatada kiiremini kasvavaid ja suuremaid putukaid, mis võib samuti loodusesse pääsedes ohtu kujutada.
Veelgi keerulisemaks muudab olukorra asjaolu, et putukafarmid on nö peidetud ning avalikkusel on raske teada saada, mis farmides tegelikult toimub. Tööstusharu püüab luua kuvandit puhtast ja automatiseeritud tootmisest, kuid tegelikkuses on olukord sageli kaootiline. Putukate heaolu, keskkonnamõjud ja bioohutus on uurimata valdkonnad ja seetõttu on Maugère seisukohal, et peaksime olema väga ettevaatlikud enne, kui lubame tööstusharul areneda ilma piisava järelevalveta.
Lõpetuseks juhtis Maugère tähelepanu selle, et eelkõige tuleks ülepea kaaluda, kas putukakasvatus üldse on õige samm. Ta rõhutas, et me ei tohiks lisada toiduahelasse veel triljoneid uusi loomi ilma nende heaolu ja vajadusi põhjalikult uurimata. Ta kutsus üles poliitikakujundajaid Euroopa Liidus võtma
kasutusele ettevaatusprintsiip, kuni putukakasvatuse kõik aspektid, sealhulgas
keskkonnamõjud ja loomade heaolu, on põhjalikult läbi uuritud. Ainult nii on võimalik tagada, et
toidusüsteemid on sisuliselt ka kestlikud ning loomade heaolu on kaitstud.