Lugu ilmus Sakalas 10. aprillil.

Farištamo Eller, Loomuse kommunikatsioonijuht

Euroopa Komisjon tegi õigusliku ettepaneku loodusdirektiivi (habitats directive) muutmiseks, et viia see kooskõlla hiljutise huntide kaitsestaatuse muudatusega Berni konventsioonis. Eesti Euroopa Komisjoni ettepanekut toetab, Loomuse seisukoht on, et huntide kaitsestaatust ei peaks alandama.

Tasub täpsustada, et hunt on hetkel Euroopas rangelt kaitstav liik ja ettepaneku jõustudes tema kaitsestaatus alaneks, mitte ei kaoks. Hunt on Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) punase nimestiku järgi Eestis ohustatud seisundis. Tartu Ülikooli teadlased Hindrikson, Tammeleht ja Valdmann on 2022. aastal juhtinud tähelepanu kitsaskohtadele Eesti praeguses seiremetoodikas. Näiteks on levinud huntide ülespoole loendamine, sest ühe hundikarja territooriumi suurus ületab keskmise jahiseltsi kasutuses olevat maa-ala, mistõttu loendavad samu hunte mitmed erinevad jahiseltsid. Olukord vahepealsete aastate jooksul muutunud ei ole ja jätkuvalt ei anna tänane seiremetoodika võimalust põhjapanevaid järeldusi hundi seisukorra kohta teha. Suurkiskjate seire põhineb Eestis praegu peamiselt juhuvaatlustel, ruutloenduse ja küttimisandmetel, jahimeeste hinnangul liikide arvukusest ja mõne raadiokaelustatud isendi liikumise jälgimisel ehk lühidalt öeldes näib olevat kaootiliselt kogutud andmetel põhinev arvamus. Seireandmetes ei kasutata populatsioonigeneetilisi näitajaid, mis võimaldaksid saada teavet populatsiooni tegeliku elujõulisuse kohta. Keskkonnaagentuur peab praegust seiremetoodikat asjakohaseks ning arvestades Eesti hundi asurkonda osana Balti populatsioonist, peab hunti samal ajal ohuväliseks soodsas seisundis olevaks liigiks. 

Loomuse tellimusel küsitles Kantar Emor 2024. aastal Eesti inimesi loomade ja

loomakaitsega seotud teemadel. Üks küsimus oli: “Kas Teie arvates peaks eelistama metsloomade ohjamisel jahipidamisele mittesurmavaid meetodeid?” Sellega, et metsloomade ohjamisel peaks jahipidamisele eelistama mittesurmavaid meetodeid kaldub nõustuma 46% inimestest; 27% väitega nõus ei ole. 

Teadlaste sõnul ei ole jaht kahjustuste ennetamise meede, vaid tegemist on lühiajalise meetmega, mis ei vii soovitud lahenduseni. Meil koheldakse hunti sellise jahiloomana, kelle populatsioonist lubatakse igal aastal umbes pooled ära tappa. See viis, kuidas hunti koheldakse justkui lindpriina ja lubatakse niivõrd palju ära küttida, näib ilmselt kasulik valik, kuid huntidega tasub õppida koos elama ja omavahelist vastandumist ning konfliktide lõkkel hoidmist vältida.

Riigikogu keskkonnakomisjoni 10. veebruari istungil ütles kliimaministeeriumi elurikkuse asekantsler Antti Tooming, et 80% vara hundikahjustamise juhtudel ei ole rakendatud ennetusmeetmeid või on neid rakendatud puudulikult. Aimar Rakko kommenteeris sealsamas, et eelmisel aastal ei kasutatud ära suurkiskjate ennetusmeetmete toetusmahtu. Loomade surmamine peaks kahjude ärahoidmise eesmärgil olema alles viimane abinõu, mitte iga-aastane surmamisaktsioon, mis kõrvaldab poole ühe liigi populatsioonist mahalaskmise näol. EL-i loodusdirektiiv ütleb ka, et enne looma küttimist tuleb kõiki muid meetmeid rakendada. Lihtne matemaatika ütleb, et seniste küttimismahtude juures ei saagi hunt Eesti aladel üldse nii vanaks, et ta õpiks normaalselt jahti pidama. Kas see kõik võiks panna meid mõtlema, et ehk on probleemi tuum mujal ja mitte hundis? Pealegi – Eestis on hunte järjepidevalt jahitud, aga kahjustused ju jätkuvad. 

Oluline on hoida metsades huntide looduslikku toidubaasi, et konfliktid inimasustustes ja koduloomade murdmised muutuksid järjest haruldasemaks. Kitsede arvukus on näiteks nii madal, et nende küttimine tuleks lõpetada, et huntidel oleks metsas rohkem süüa. Vanasti olid ka metssead huntide toiduks, aga ka nende arvukus on (seoses sigade aafrika katkuga) väga madalaks kütitud. Samas sõltub huntide sigimisedukus saakloomade olemasolust ja kiskja arvukus reguleerub ise, seda ei pea looduse eest ära reguleerima. Pidev tugev sekkumine hundipopultasiooni võimaldab vaid üksikutel huntidel elada vanemaks kui kaks aastat ning nii ei ole pisikesi hundikarju juhtimas kogenud ja oskuslikud tugevad loomad, vaid vähese kogemusega nooremapoolsed hundid, kes pöörduvad lihtsamate saakloomade poole. Samuti vaesub nõnda huntide asurkond geneetiliselt. Mida enam on katkisi karju, seda enam murtaksegi lambaid ja (ketis) koeri, sest neid on lihtne kätte saada. Huntidel on ka väga suur looduslik suremus – väga vähesed kasvavad suureks, palju hunte hukkub liikluses, haiguste, teiste kiskjate rünnakute ja paljude muude asjaolude tõttu. 

Hunt on metsa sanitar, kes murrab viletsaks jäänud loomi (vana või haige) ja koristab metsast muuseas ka jahimeeste praagi ja ülejäägid. Maailmas, kus haigused aina levivad loomadelt loomadele ja inimestele, on röövloomad metsades väga olulised. Vähe räägitakse sellestki, et hundid murravad ka väiksemaid loomi nagu kährikud ja rebased, kes on neile ühtaegu nii toidukonkurentideks kui lihtsaks saagiks.Hundid hoiavad ökosüsteemi tasakaalus ja kindlasti ei tohiks otsustamise protsess nii lihtsaks taandatud olla, et kui hunt viib lamba või koera, siis on lahenduseks hunt maha lasta.

Hundi tähtsust ökosüsteemis pole võimalik alahinnata ja parim, mis me teha saaksime, oleks selle olulise ja märgilise liigiga koos elama õppida. Tsiteerin Aleksei Turovskit: “Ei ole midagi hullemat ja kahjulikumat kui lihtsad vastused keerulistele küsimustele.” Looduses on igal liigil koht keeruliste seostega ja nende seoste mõistmist tuleb meil aina juurde õppida. 

Väike lihtne muutus võiks olla koerte ketis pidamise ära lõpetamine. See ei tähenda, et koeri peaks ainult toas hoidma – koertele on samuti võimalik aedikud ehitada. Kas ka siin peaks riik appi tulema – kui kariloomade pidamisel hundikindlamaks saab taotleda toetust, siis ehk oleks võimalik ka koerte aedikute ehitamise toetus näiteks nimega humaansele koerapidamisele üleminekutoetus? Koerapidamise kultuur Eestis peab tervikuna muutuma – koeri ei tohiks lasta maakohtades ka järelvalveta õues hulkuda. Koerad – nii samuti nagu ka põllumajandusloomad – on inimeste vastutus. Meil tuleb ühiskonnana arvestada huntide olemasolu ja tegemistega.

Lõpetuseks – Eesti jaoks ei muutuks midagi kui Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi hundi kaitsestaatust alandatakse. Eesti rikub praegugi direktiivi lubades nö suvalist hundijahti. Erisus, mis Eestile on antud, ei tähenda, et poolt asurkonda võiks igal aastal süüdimatult ära tappa. Direktiiv lubab vaid põhjendatult asurkonda piirata kahjustuste vähendamise eesmärgil. See, et Euroopa Liit on hunti liigina võtnud väärtustada, on viinud selleni, et hunt tõesti on suurtele aladele Euroopas tagasi hakanud tulema. Sellega kaasnevad loomulikult inimese ja hundi vaheliste konfliktide sagenemised. Aga selle asemel, et taas kord minna sama õnnetut rada võiks seekord teha teisiti ja õppida koos hundiga elama. Ühe liigi säilimise otsustus ei saa, ega tohiks olla ühe kõrge riigiametniku otsus.