IVAR SOOPAN / ajakirjanik

Murr oli pisike krants. Teate küll neid “kokteile”, kelles on midagi taksist või terjerist ja midagi hundikoerast – loodus oli kokteilianuma kätte võtnud, kõvasti raputanud ja valmistanud segu, mis oli mõne nurga alt vaadates humoorikas või veider, aga ometi otsatult armas. Mulle vaatasid otsa pruunid silmad nagu šokolaadinööbid, koonul olid pruunihallisegused karmid karvad, mis kerkisid üles, kui ta naeratas. Jah, Murr oskas naeratada.

Murr oli mu esimene lemmikloom – krants, nagu neid paljude külade vahel liikumas nägi ja kes elujõulisena on praegugi tänavapildis olemas.

Murr oli tark ja arusaaja koer. Allus käsklustele, kuid näitas ka iseloomu. Millegipärast häirisid teda vene keelt rääkivad inimesed. Meie kodukohas elas vaid paar vene keelt rääkivat inimest ja arvatavasti oli üks neist, kes meie majast iga päev möödus, teda löönud või muul moel häirinud. See oli alalõpmata purjus kolge, kelle suus oli rohkem vägisõnu kui hingeõhku. Ju seostas Murr vene keelt millegi ebameeldivaga, sest iga kord, kui läheduses keegi vene keeles rääkis, hakkas ta lõrisema.

Olin algkoolis, kui Murr suri. Üks ketikoer oli end lahti tõmmanud ja Murri purenud. Kõik meie kandis teadsid seda hirmuäratavat jahikoera, keda peremees hoidis terve tema elu ketis. See oli õnnetu koer, kelle õnn saabus vaid neil hetkedel, kui peremees ta jahile kaasa võttis. Või sel hetkel, kui ta end ketist lahti rebis. Tema õnn oli Murri ja meie pere õnnetus.

Murr sai sisemisi vigastusi, välised haavad polnud suured. Ta kustus vaikselt mõne päeva jooksul. Ma peaaegu ei lahkunud tema juurest. Saatsin ta ära pikkade paide ja ohtrate soolaste pisaratega. Olin 7-8-aastane ja polnud varem surma kogenud, kui jätta kõrvale varblane, kelle õuest lennuvõimetuna leidsin ja kes aknalaual vatist vooderdusega pesas kaua vastu ei pidanud. Matsin ta nahast karbis kodu juurde sirelipõõsa alla. Temagi surm jäi lapsele mõistmatuks, aga aastaid lapsepõlve osa olnud Murri lahkumine oli valusam.

Nii algas meie pere ja muude loomade lugu. Tuli Jacky, suur, must laika ja newfaundlandi segu, kes jäi meiega paljudeks aastateks ja kelle seltsis sain täiskasvanuks. Olid kassid, peamiselt siiamid, kellest mõni jäi meile kauemaks, mõni väga lühikeseks ajaks – meie kandis möllanud tundmatu tõbi viis kogu küla kassidest tühjaks. Taas tuli oma lemmikut pikkade paidega teele saata.

Ring sai täis ja varsti kümme aastat tagasi tuli mu juurde taas Murr – ilmatu suur, must, emane kass, kes sai nime mu esimese koera mälestuseks. Vahel mõtlen, et sel kassil on hulgaliselt koerakombeid. Ta on mõistlik ja tark, ei tee neid kassilollusi, mida enamik kasse teeb, allub käsklustele “tule kaissu!”, “ei tohi!”, “tule siia!”, “õue!” ja veel mõnele häälsõnumile ning tihti meenutab ta mulle mu esimest Murri.

Miks ma neid surmaseguseid lugusid meenutasin? Selleks, et hoolimata kurvast lõpust on need lood olnud ilusad ja pakkunud tohutult armastust ja hoolivust. Kõik need koerad-kassid on pakkunud. Ja eks olen ise püüdnud vastu pakkuda.

See on olnud vastutuse õppimine. Arvan, et laps peaks kogema juba varakult peale vanemate armastuse ka teistsugust armastust, mida ta saab ja mida saab ise vastu pakkuda. Ma ei heida midagi ette neile peredele, kel pole lemmiklooma – selleks võib olla palju arusaadavaid põhjusi -, aga kui vähegi hing ütleb, et loomapidamisega saadakse hakkama, elutingimused on sobivad ja ollakse valmis vastutust võtma, siis võiks oma lapsi lemmiku võtmisega rõõmustada.

See muudab lapse elu, ja kindlasti muudab paremuse poole. See on vastutuse õppime, armastuse näitamise ja hoolivuse õppimine. Selline laps ei viska täiskasvanuna suvel suvilasse võetud kassipoega sügisel tagasi linna sõites nagu prügikotti metsa alla, sest ta on endiselt seesama laps, kellele vanemad olid kunagi koju toonud karvakera, kes temaga koos üles kasvas. Selline laps ei võta täiskasvanuna mõtlematult koera, kelle ta esimeste raskuste tekkimisel varjupaika viib või kodu ette lühikese keti otsa aheldab, et loom toas jalus poleks.

Lemmikloomaga üles kasvanud laps nii ei teeks.