Loomus avaldab Aleksei Turovski loal tema täispika kommentaari Kuuuurija kalateemalisele saatelõigule, mis oli eetris 16. septembril.

Palusin Kuuuurija toredat personali enne saate eetrisse minekut materjaliga eelnevalt tutvuda. Paraku aga see ei teostunud. Seepärast otsustasin oma tagasihoidlikku panust Kuuuurija kalade tunnete episoodi kohta täiustada, kuna minumeelest ei kandnud saade minu mõtet hästi edasi. Pealegi rääkisime salvestusel paljudest asjadest, mis jäid saatest hoopis välja, nagu kalade vanemlik käitumine, grupikäitumine ja vahest tähtsaim – kalade taju ja meelte omapärad.

On täiesti kindel, et kaladel on emotsioonid, hirm, heaolu, ärevus. Nagu õigupoolest kõik teisedki elusolendid ja päris kindlasti kõik teised loomad, hoiduvad ka kalad negatiivsetest ärritajatest ja eelistavad mitte saada haiget ning elada liigiomast elu. Et valu retseptorid ja taju on küllaltki erinevad kaladel, lindudel, imetajatel aga muuseas ka eri inimeste vahel, ei muuda ülalmainitud asjaolu mitte kuidagi. Võib kindlalt öelda, et elu on niisiis kaladele sama armas, kui meile. Nii et, veelkord: see, kuivõrd kalade närvisüsteem ja nende valu taju on näiteks maismaa selgroogsete omadest erinev, ei ole minumeelest üldse määrav. Ja mulle tundub see olevat ka Loomuse kampaania Armas Kala üheks tähtsaks lähtekohaks.

Maailma juhtivad loomade käitumise uurijad nagu Frans de Waal ja omal ajal juba ka Konrad Lorenz on aastakümnete pikkuse teadustöö tulemusel kindlaks teinud, et paljudel kaladel esineb kõrgemaid kognitiivseid funktsioone, sealhulgas arenenud territoriaalsust, sotsiaalseid struktuure, järglaste eest hoolitsemist ja palju muud. Kuidas see tõsiasi kalade tundemaailma küsimused lapiku maa teooriaga samasse sahtlisse paiskab, jääb muide minu jaoks arusaamatuks nagu ka väide, et haugil puudub valu tundlikkus ning sellega seotud emotsioonid, kuna ta peale konksu otsast pääsemist mõne aja pärast uuesti sama lanti võtab. Haug ei vaata, on see sama lant või mõni teine. Tegemist on varitseja kiskjaga, kelle jaoks toitumine on kõige suuremate väljakutsetega elu osa. Kirjeldatud fakt ei tähenda valu mälu puudumist, vaid seda, et haug toibub rängast katsumusest väga kiiresti. Tippkiskja. Loomade käitumise uurimisel on esmatähtsusega nende motivatsiooni omapära ja tase – ega see inimestel teisiti ei ole. Ei saa väita, et võimsa instinktiivse reaktsiooni olemasolu mõnel loomal välistaks emotsionaalsust. Aga see selleks.

Kalade söömine, vaatamata sellele, et see on meie kultuurides väga pika traditsiooniga ja olgem ausad, paljud neist on väga maitsvad, on tänapäeval aina problemaatilisem. Maailmamere kalastuspiirkonnad on üha suurema inimsurve all, mistõttu paljude mereökosüsteemide kestmajäämine on seatud küsimärgi alla. Lisaks sellele on ka paljude merede ja veekogude ökotoksikoloogiline seisund järjest halvenemas. Kalade kehad sisaldavad üha suuremaid kontsentratsioone kohati ülimürgiseid ühendeid, seega ka tervislikust aspektist tulenevalt on järjest keerulisem kala söömist soovitada. Viimaks on ka kalamajandid ja kasvatused paraku problemaatilised, kuna üha kasvav nõudlus on asetanud akvakultuuridele tohutu surve toota aina rohkem – see tähendab kasutada üha rohkem kasvuhormoone, antibiootikume ja muid preparaate, millest paljudel on negatviiseid mõjusid inimtervisele ja keskkonnale, rääkimata sellest, et need loomad elavad Norra lõhefarmide näitel sõna otseses mõttes terve elu uim uime vastas, ilma võimaluseta elada ligilähedaseltki liigiomast elu.

Ma toetan Loomuse kampaaniat tõsta tähelepanu ka kalade heaolule. Eks need erinevad argumendid jooksevad lõpuks ju kokku – nii rahvatervise, keskkonnamõjude kui ka mõneti subjektiivsema (aga seda peamiselt seetõttu, et inimene ei ole kalade hingeelu seni väga põhjalikult uurinud või arvestanud) kalade heaolu argumendid viitavad kõik kalade söömisega kaasnevale reaalsusele. Nagu ma ütlesin ka Kuuuurija saates, sööge kõik, mida te õigeks peate. Aga ärge eirake kalade inimesepoolse ekspluateerimise kognitiivset dissonantsi. Meil ei ole moraalset õigust poputada oma hinge väidetega, et kalal on ükskõik, mis temaga toimub. See ei ole nii.

Ei ole ilus eirata loomade kannatusi, kuitahes ebamugav nende tunnistamine ka ei oleks. Minu meelest just nendel põhjustel on kalade käekäigule, ka nende söömise eetikat puudutavatele aspektidele, tähelepanu tõstvad kampaaniad, nagu seda on Loomuse Armas Kala, väga tänuväärsed ja tähtsad.


Vaata Loomuse kalaportaali: http://www.loomus.ee/kalad


*Originaalpostitus Aleksei Turovski Facebooki lehel.