Karmen Korjus
Jake Conroy on tuntud USA loomakaitseaktivist, kelle lugu kajastatakse hiljuti esilinastunud filmis “Loomainimesed” (“The Animal People” – eng), mille peaprodutsent on Joaquin Phoenix. Conroy räägib oma 23-aasta pikkusest aktivismiteekonnast sel nädalavahetusel, 9. novembril kell 14.45 Loomuse, Eesti Vegan Seltsi ja Vegeksperdi korraldataval Taimetoidumessil Kultuurikatlas.
Millal sa mõistsid, et sinust peab saama aktivist, et loomad vajavad sinu häält?
Huvi veganluse ja loomaõiguslusaktivismi vastu tekkis mul punkroki ja hardcore muusika skene kaudu aastal 1995. Mõistsin kohe, et pean sellega tegelema hakkama ning et ainult vegan olemisest ei piisa maailma muutmiseks. Sõin viimase eine omnivoorina ning ütlesin endale, et järgmisest hommikust olen vegan ja loomaõiguste aktivist. Nii on see olnud tänase päevani.
Sinu elukohaks on USA, kuid seoses tööga külastad erinevaid riike ja kultuure. Kuidas on aktivism aastatega muutunud?
Rohujuuretasandi loomaõiguslusaktivism tundub toimivat üsna tsükliliselt. Pikka aega ei tehta midagi peale hariva eesmärgiga teavitustegevuse. Siis tunnevad inimesed, et tahavad enam ära teha, ja järgneb rohkem tegutsemist, proteste ja sekkumisi, millel aga pole kindlat sihti ega fookust. Sealt edasi liigutakse konkreetsemate survekampaaniate juurde, kust alates minu arust hakkamegi saavutama märgatavaid muutusi. Aga siis libiseme tagasi tsükli algusesse ehk põhiliselt harivasse teavitustöösse.
Kuigi inimesed liikumises vahetuvad pidevalt, oleme ikka selles tsüklis kinni.
Mis on põhiline, mida inimene saaks teha, et seista loomade ning nende vabaduse eest?
Arvan, et veganiks hakkamine on isiklikus plaanis oluline, et järgida oma eetilisi tõekspidamisi. Kui me aga tahame jõuda suurte ja püsivate muutusteni teiste loomade jaoks, oleks minu meelest vaja keskenduda arukatele survekampaaniatele põhiliste sihtmärkide vastu tööstustes, mida tahame muuta. Usun, et loovuse, tugeva taktika ja strateegia ning hästi läbimõeldud muutuste mudeli toel on meil kõigil võimalik loomade olukorda tõsiselt muuta.
Sinu karjäär on olnud pikk ja sündmusterohke. Kas saaksid tuua välja mõned kõrghetked, mis on muutnud loomade heaolu?
Otsustasin varakult, et tahan sihikule võtta konkreetsed kohad ja rünnata neid nii kaua, kuni võidan. Pärast aastatepikkust teavitustööd aitasin korraldada kahe karusnahasalongi sulgemise, ühe vaalaküttimisretke katkestamise ja maailma ühe suurima omataolise loomkatselabori pankrotti viimise. Hetkel viin keskkonnaorganisatsioonis Rainforest Action Network töötades läbi kampaaniaid, mille sihtmärkideks on maailma suurimad pangad, põllumajandusettevõtted ning palmiõli tarnijad. Ma tahan olla nii edukas ja kasulik kui võimalik, nii et püüan liituda kampaaniatega, mis annavad suurimaid tulemusi.
Sa oled veetnud 48 kuud vanglas, põhjuseks aktivism. See avaldas sulle kindlasti mõju ning muutis su vaateid nii elule kui ka aktivismile. Mis tunne oli veeta see aeg vanglas? Kas sa tundsid, et annad alla, või andis see sulle hoopis hoogu juurde?
Vangla on masendav ja üksildane koht. See ei ole mõeldud sind rehabiliteerima, vaid murdma. Ja mina juhtusin olema vanglas, mis oli täis vägivalda, gänge ja rassismi. Suurem osa ajast kulus eluspüsimisele. Allaandmine polnud valik. Kuid mul õnnestus ellu jääda tänu vaimustavatele inimestele üle maailma, kes mulle aastate jooksul toetuskirju saatsid. See tugi päästis mind ikka ja jälle.
Mul oli raske vanglas kellegi või millegi eest seista, sest pidin vaatama, et jääksin ise emotsionaalselt ja füüsiliselt ellu. Ja kuigi olen seeläbi saanud oma sõnumi levitamiseks platvormi, on tekkinud ka palju takistusi nii eraelus kui aktivismis. Seepärast arvan, et rohkem kui kunagi varem on oluline oma tegevus aktivistina hoolikalt läbi mõelda ning hinnata, kas saavutatavad tulemused kaaluvad üles võimalikud õiguslikud tagajärjed.
Paljud aktivistid on öelnud, et 2019 on aktivismis murdeline aasta. Mis on sinu mõtted seoses sellega, kas liigume õiges suunas?
Mul oleks ülihea meel näha 2019. aastat kujunemas suunamuutjaks. Me vajame võite rohkem kui kunagi varem. Kuid arvan, et meie aktivismi realistlikuks hindamiseks peame vaatama suuremat pilti. Rohujuuretasandi loomaõiguslusliikumine kasutab jätkuvalt põhiliselt samu taktikaid ja strateegiaid, mille külge oleme juba aastakümneid klammerdunud ilma, et kuigi palju muutuks. Tundub, nagu toimuksid suured muutused, ja meie veganmullis see mingil määral nii ongi. Aga kurb tõde on see, et tapetavate loomade arv üha kasvab, samas kui meie edusammud jäävad sellega võrreldes veidi tagasihoidlikuks.
Sellegipoolest ei arva ma, et kõik on kadunud! Loomingulised taktikad, nutika strateegia ja muutuste mudeli toetamine, läbimõeldud kampaaniad ja liikumise ülesehitamine saavad meid sellest rutiinist välja tõmmata, et saavutada rohkem edu teiste loomade heaks.
Tavainimese töö kestab 8-16. Sinu töö kestab 24/7, 365 päeva aastas. Kuidas püsid motiveerituna ning väldid läbipõlemist?
Arvan, et enese eest hoolitsemine on revolutsiooniline tegu. Kui me ei suuda enda eest hoolt kanda, ei suuda me ka teiste eest hoolt kanda. Nii et anna endale puhkust, kui seda vajad. Mine jalutama, loe raamatut, vaata filmi, tee süüa, maga! Päris kindlasti maga! Ja kui oled valmis tagasi tulema, mõne tunni, päeva või kuu pärast, siis pole võitlused kuhugi kadunud.
Ma veedan aega ka teistes liikumistes töötades ja osaledes. See laseb mul osaleda aktivismis, mis kätkeb endas vähem korralduslikke ülesandeid, ja samal ajal õppida, kuidas teised liikumised organiseeruvad ja saavutavad edu seal, kus meie loomaõigusliku liikumisena seda pole suutnud. Samuti saan nii ehitada sildu meie liikumiste vahel lootuses meid kõiki kokku tuua.
Muretsen ka vähem täiuslikkuse pärast – eriti, mis puudutab veganlust ja inimesi minu ümber. Muidugi tahan, et kogu maailm oleks vegan, aga usun, et liigume sellele lähemale siis, kui oleme vähem dogmaatilised ja laitmatuse poole püüdlevad. Kui keskendume vähem üksikisikule ja rohkem süsteemi muutmisele, pole me mitte ainult edukamad, vaid tunneme ka vähem ärevust ja stressi ümbruse ja kogukondade suhtes, milles elame.
