Fiona Oakes – kui paljudele teist see nimi tuttav on? Tunnistan ausalt – mina kuulsin seda esimest korda alles filmis „Running for Good“ (mis eesti keeles võiks tabavama tõlkevaste puudumisel kõlada „Hea jooks“). Ometi tahtsin juba kümme minutit pärast temaga ekraanil tutvumist käed õhku visata ja hüüda, kus ta kõik see aeg end küll peitnud on. Sest teist nii erakordset inimest ei ole ma kohanud üle tüki aja.
Fiona Oakes on briti pikamaajooksja, kelle nimel on neli maailmarekordit. Ta on kõige kiirema naisena läbinud maratoni igal mandril. 2013. aastal võitis ta põhjapooluse maratoni, lendas siis edasi lõunapoolusele ning võitis Antarktika jäämaratoni. Põnevikuna kulgev dokumentaalfilm jälgib selle keskealise naise teekonda maailma karmimaks jooksuvõistluseks nimetatud Marathon des Sables’il: kuuepäevasel 251 km pikkusel ultramaratonil sügaval Sahara kõrbes. Filmi vaatamise kogemust võiks kirjeldada kui kombinatsiooni südamekloppimisest, mis tekib ebainimlikult karmi võistlust jälgides, ning hingepakitsusest, mille kutsuvad esile Oakesi pühendumine ja ehedus.
Keegi ei oleks ette kujutanud, et Oakesist saab rekordimurdjast jooksja. Kui Oakes oli 14-aastane, eemaldati tema paremalt jalalt pärast pikalt kestnud valusid ja 17 tulemusetut lõikust põlvekeder. Operatsioon oli ränk, taastumine meist enamiku jaoks ilmselt kujuteldamatult piinarikas. Arstide sõnul jäävat ta eluks ajaks vigaseks. Oakesi ema sõnul kannatab tütar ka nüüd, aastakümneid hiljem, põlvevalu käes pea kõik ärkveloldud hetked. Kuid tema lugu ei tee tähelepanuväärseks mitte niivõrd see, milleks tema keha on takistuste kiuste võimeliseks osutunud, kuivõrd see, mis on tema tahtejõu käivitanud.
Teda ei juhi eneseületamise ind. Teda ei juhi adrenaliinisõltuvus. Fiona Oakesi juhib teadmine, et maailmas on nii palju olendeid, kelle elu läbielamistest koosnebki. Oakes ütleb kohe filmi alguses ära, et ta vihkab jooksmist. Ta sunnib ennast piinarikkasse olukorda ainult nende olendite nimel, kelle jaoks kannatamine ei ole valik. Nende nimel, kes ei saa minna ära koju. Oakesi ennast ootab kodus viiesajapealine loomade varjupaik Tower Hill Stables Animal Sanctuary, mida ta peab koos elukaaslasega. Ta on eluaegne vegan. Ta osaleb maratonidel, et varjupaigale raha teenida ning suunata inimeste tähelepanu tööstusloomade kannatustele. Tema vahetu šarm ja murdumatu tahtejõud teevad filmist „Running for Good“ aasta inspiratsioonisüsti.
„Running for Good“ on 2018. aastal valminud dokumentaalfilm. Režissöör Keegan Kuhn on tuntuks saanud dokumentaafilmidega „Coswpiracy: The Sustainability Secret“ ja „What the Health“. Filmi kodulehekülg: https://runningforgoodfilm.com/
9. jaanuaril kell 19 esitleb filmi „Running for Good“ Tartu Elektriteatris MTÜ Loomus. Filmil on eestikeelsed subtiitrid. Linastusel luuakse Skype sild Fiona Oakes’iga.
Liitu üritusega siin.
Lea Soorsk, MTÜ Loomus