Meil on ühiskondlikud kirjutatud ja kirjutamata kokkulepped, et omavahel hakkama saada ja ehk õnnelikki olla. Samas elame tänasel päeval kõik veidi erinevas infomullis. Neis mullides on erinevad raamatud, uudised, muusika, tõekspidamised ja uskumused, sõbrad, filmid, toit, informatsioon. Infomullide erinevusest hoolimata toimime ühiskondadena, otsime ja leiame oma rõõmu. 

Erinevate infomullide kiuste on meil üks ühine teadmine – kliimamuutused. Tegelikult see päris ühine teadmine muidugi ei ole, sest näiteks Orkla grupi viimase rahvusvahelise uuringu järgi ei usu kolmandik Eesti inimesi, et kliimakriis on päris. Justkui oleks tegemist jõuluvanaga. See number põhjendab, kuidas paljude meie ühiskonna liikmete meelest ei olegi tegemist absoluutselt mitte mingisuguse probleemiga. Oleme ju igapäevaselt tunnistajaks, kuidas näiteks poliitikud teevad väga vähe sisulisi otsuseid, mis meie elukeskkonda päriselt hoida aitaksid; kus Riigimetsa Majandamise Keskus ja Erametsaliit teeb järjepidevalt erakordselt mõjusat teavitustööd elurikkust hävitava lageraie normaliseerimiseks; kus ettevõtted (ja projektid) meie looduse arvelt õitsevad hoolimata teadlaste ja looduskaitsjate jõupingutustest looduse huvisid vähegi kuuldavale tuua; kus mitte kunagi varem ei ole inimesed nii paljusid loomi kasvatanud söömiseks, ära kasutamiseks või nendest millegi valmistamiseks.

Kuidas sellises olukorras looduskaitsjana õnnelik ja vaimselt tasakaalus olla? Või loomaõiguslasena? Kuidas üldse elada ühiskonnas, mille liikmed ei tundu mõistvat, et päriselt ja kohe tuleb hakata vastu võtma otsuseid, mis aitaksid veel säilinud elurikkust hoida? Ja kuidas hakkama saada ühiskonnas, kus suur osa inimesi ei saagi aru, et midagi oleks valesti! Sest mitte kunagi varem pole ju nii hästi olnud kui praegu.

Kogu see olukord tundub omamoodi absurdne. Kes ei teaks, et looduse hävitamine on inimese enda hävitamine? Meie eksistentsi Maal teeb võimalikuks just seesama elurikkus, mida me täie hooga hävitame. Süsinikku seovad just needsamad ökosüsteemid, millele oleksime justkui sõja kuulutanud, sest millegi pärast tundume kõrgemalt hindavat betoneeritud parklat kui ürgmetsa. Ja eriti absurdne on, et selles maailmakorralduses peame mõistlikeks neid inimesi, kes räägivad nõnda, justkui oleks looduse hoidmise hindamine ja loomade elusolendina kohtlemise vajadus miskit mõistlik olemisest väljaspool.

Mismoodi aga ikkagi olla õnnelik? Viimasel ajal räägitakse palju vaimsest tervisest. Õnneks. Inimesi julgustatakse enda eest hoolitsema, endale aega võtma, oma vajadusi kuulama ja arvestama. Mis saab aga siis, kui inimene tunneb oma õiguseks olevat mitmekesise eluslooduse, vanad metsad, puhta õhu ja joogivee, puhta toidu? Ja mis saab siis, kui seesama inimene tunneb, et tema õigusi rikutakse sellega, et ei kaitsta märgalasid, ei kaitsta metsi ja merd, ei kaitsta loomi? Ja mismoodi suhtume sellesse, kui tema vaimne tervis eelpool kirjeldatu tõttu kannatab? Kas me näeme, et tegu on teda päriselt ängistava ja tuleviku suhtes lootusetusetunnet tekitava olukorraga ja ei pea loodusest ja loomadest hoolivat inimest imelikuks? Või soovitame tal endaga tööd teha ja mitte kõike nii südamesse võtta?

Milline on see ühiskondlik kokkulepe, kirjutamata seadus, millele me tahame alla kirjutada? Mina isiklikult näiteks ei arva, et inimene, kes tunneb kaasa farmiloomadele ja valib seetõttu täistaimse toidu, oleks imelik. Või et end kalasõbraks pidav inimene valib kalu mitte püüda, osta ega süüa. Aga kas see teeb hoopis minu imelikuks?

Imetlen neid, kes näevad läbi ja mõistavad, et koht, kuhu suurte korporatsioonide rikkuse jahi ja looduse hävitamise tõttu oleme jõudnud, ei ole see koht, kus olla. Aplodeerin kõigile, kes julgevad tunda valu väljasurevate liikide pärast (hetkel on neid ca 1 miljon liiki), sest inimene oma arutu tegevusega on selle põhjustajaks. Olen samas paadis kõigiga, kel on tekkinud jõuetuse ja energia puudumise tunne, sest ökokatastroofid ja kliimasoojenemine on siin ja praegu ning õige hetk muutuste ära hoidmiseks tundub olevat möödanik. 

Julgen öelda, et kõigi nende inimeste tunded, nende ärevus on päris, kliimaärevus on päris. Ja ei, mul ei ole psühholoogi haridust. Psühholoogi hariduse puudumine ei takista mul aga teadlaste hoiatusi mõistmast ja nägemast, mida ja mismoodi loodus meid mõjutab.

Võtan julguse ja ütlen välja, et nende inimeste, kes on endile teadvustanud, et keskkonnast hoolides ei saa endistviisi harjumuspäraselt näiteks loomset tarbida, ärevus ja kurbus on päris. Sedasi teguseda pole lihtsalt võimalik. Meid, inimesi, on selleks liiga palju siin planeedil. Jutud loomakasvatuse (sh piima ja munade tootmise) meeletust panusest kliimasoojenemisse tulevad paljudest kanalitest „söögi alla ja söögi peale“, laskmata end unustada. Lisaks on teadus jõudnud nii kaugele, et on ära tõestanud, et loomad-linnud-kalad tunnevad valu, nad ei ole asjad, ei ole lihtsalt valgud, rasvad ega asendamatud aminohapped, vaid on elud. Sellest saab tegelikult iga kassi- ja koeraomanik ise ka aru. Lihtsalt seos kassi ja lehma, koera ja lamba vahel on vahel veel puudu. Teaduse abiga on see nüüd ehk lihtsam tekkima. Nii ongi iga võetud elu taldrikul järjekordse valusa kogemuse allikas, mida justkui ei sobi kellelegi välja näidata. Sest see ei ole normaalne, on imelik, on vale.

Aga mida siis teha? Mida teha ühiskonnas, kus teadlased muudkui räägivad, et midagi tuleb muuta, ja tõestavad seda oma uuringute ja teadustöödega, kus poliitikud ei võta vastu vajalikke otsuseid, et vajalikud muutused saaksid toimuda, kus ettevõtted teenivad loodust reostades kasumeid, kus kogu vastutus pannakse üksikisikule, ja kus inimene oma valusate maailmalõpu tunnetega on justkui üksi jäetud? 

Tahaks ju ometi olla õnnelik… Tänasel päeval pakutakse lahenduseks võtta endale aega, minna metsa (!), lubada endale midagi head, kuulata motiveerivat kõnelejat, lugeda, teha trenni, süüa maitsvat toitu, tarbida. Ma ise tahaksin teistsugust ühiskonda. Tahaksin näha julgust lubada tunda seda, et ehk polegi kõik hästi. Tahaksin kohata hoolivust veganiga õhtustades valida samuti täistaimne toit. Tahaksin kogeda mõistmist, et tõesti, kalale minek ehk ei ole niisama mõnus lõõgastav ajaviide, nagu siiani lasteraamatutest loetud, sest selle käigus saavad teised liigid surma. Tahaksin meile kõigile mõistmist, et loodus ja loomad ei räägi küll meie keelt, aga neil on samuti õigustatud ootus olla olemas. Lihtsalt niisama. Nagu meiegi tahame, et meil lastakse olla lihtsalt niisama meie ise, nii võiksime lasta elusloodusel olla lihtsalt niisama tema ise. 

Aga seni, kuni selleni jõuame, hoiame neid, kes juba julgevad näha ja tunda, et miskit on väga valesti. Lepime ühiskonnana kokku, et kliimaärevust tunda ja teiste kannatusi nähes kannatada on OK.

Arvamuslugu ilmus 11.07.2021 Eesti Päevalehe Arvamusveebis.