HANNA KANNELMÄE
13. augustil 2016 toimus Arvamusfestivali “Väärtuste ja heaolu” alal arutelu pealkirja all “Globaalutoopia – loomadel on õigused”. Arutelus osalesid bioloog Kristjan Piirimäe, sotsioloog Kadri Aavik, kommunikatsiooniekspert Marko Lepik ja materjaliteadlane Marek Strandberg. Arutelu juhtis semiootik Mihkel Kunnus.
Lavale kogunenud mõtisklejate häälepaelte valla päästmiseks uuris Kunnus, kas nende arvates tuleks loomadele õigusi anda või inimestelt hoopiski õigusi ära võtta. Strandberg märkis seepeale, et inimõigused on inimühiskonna jaoks kaalukas märgiline mäng, kuid selle mängu ülekandmine loomadele on keeruline. “Inimesel on lihtsam olla arukas ja mõista enda õiguste raames suhteid loomadega kui arvata, et loomadel on ka õigused,” nentis ta.
Piirimäe tõi välja inimese võimu looduse üle illustreerides seda näitega karudest, kelle populatsiooni võiks inimene maa pealt hävitada. Karud aga poleks võimelised inimestega sama tegema. Ta rõhutas, et inimestel on käes palju võimu ning meil tuleks otsustada mida selle võimuga teha. “Peame võtma vastutuse ja piirama seda kui palju me loomadele ja taimedele ülekohut teeme,” manitses ta.
Lepik tõi arutelusse uue suuna märkides, et küsimus pole filosoofiline, vaid hoopiski praktiline. “Kuidas suhestuda väliskeskkonnaga nii, et oma vajadusi rahuldades teistele võimalikult vähe häda teha?” mõtiskles ta. Hiljem tõi Strandberg välja, et praegune loomatööstus on ohtlik lausa inimeste endi püsimajäämisele, kuna see ohustab Maa ökosüsteemi kõigi teiste liikide arvukust ja elamisvõimet. “Selline ökoloogiline käitumine on haige, kahjulik ja perspektiivitu,” kärkis ta, olles varasemalt välja toonud, et tervelt 75 protsendil kogu maailma põllupinnast kasvatatakse taimi, mis lähevad toiduks põllumajandusloomadele.
Arutelu käigus tuli korduvalt teemaks vajadus ühiskondliku muutuse, väärtuste ja neist lähtuva käitumise nihke järele. Seejuures märgiti, et see muutus peab olema massiline, üksikutest püüdlikest ei piisa, et tasakaalustada praegust liha ületarbimist ja massilist loomade kasutamist.
Pärast publikust tulnud kommentaari, mis kutsus üles loomadest lugu pidama pöördudes tagasi traditsioonilisemate loomapidamispraktikate juurde, nagu neid harrastasid meie esivanemad, märkis Aavik, et kuigi loomade vabapidamine võib tunduda lugupidavama talitusviisina, ei muuda see tõika, et ka need loomad elavad siiski vangistuses ning nende kasvatamise eesmärk on nende tapmine inimese vajaduste rahuldamiseks. Samuti tõi ta välja vabapidamise ökoloogilise võimatuse. “Kui kõik maailma inimesed läheks üle loomade vabapidamise süsteemile, sööksime maheliha ja “õnnelike” kanade mune, ei jätkuks selleks maakera peal maad,” kinnitas Aavik. “Pigem tuleks lõpetada loomade kasutamine enda tarbeks.”
Strandberg toonitas arutelu jooksul korduvalt, et suurima muutuse praeguses loomakeskses toidutootmissüsteemis toob kaasa hoopis tehnoloogia areng, mis muudab loomade kasutamise üleliigseks, sest toitu toodetakse innovatiivsel viisil mitteloomsest toorainest, kasutades vähem Maa ressursse kui seda tehakse praegu, kuid saavutades senisest oluliselt suurem tootlikkus. Seni veel leiutamata tehnoloogiates nägi Stranberg lausa lahendust paljusid riike kurnavale näljahädale. “Millised peaksid olema tehnoloogiad, et oluliselt tõhusamalt toota 7 või kasvõi 17 miljardile inimesele vajalik toit?” paiskas ta õhku küsimuse.
Strandberg kutsus Eesti loomapidajaid oma senisest tegevusest loobuma ning innovatsiooni investeerima. “Müüge maha kõik oma sead ja lehmad. Ärge paljundage neid enam,” hõikas ta uljalt. “Koguge oma raha kokku ja oodake, kuni innovatsioonivõimalus tuleb. Teil on võimalik oma raha panna millessegi oluliselt edumeelsemasse tootmistegevusse ja enam mitte kurta, et põllumehe elu on raske. Ongi raske, sest see on keskaegne tehnoloogia, mida hoitakse üleval poliitilisel moel.” Strandberg kinnitas veendunult, et Eesti loomatööstus on hääbumas ning kritiseeris tugevalt Eesti liha- ja piimatootmise riiklikku subsideerimist. “See tööstus on allakäigus, pankrotipesa. Seda peetakse üleval maksumaksjate rahaga ja jälgides turusignaale peaksime mõistma, et seda tööstust varsti enam pole.” Aavik tõi lisaks välja viisi, kuidas Eesti riik taastoodab teadmist, et loomsete valkude tarbimine on inimesele vajalik, kuigi maailma suurimad toitumisorganisatsioonid kinnitavad, et veganlus on inimesele sobilik ja vajalikke toitaineid tagav toitumisviis kõikides eluetappides. “Eesti riiklikes toitumissoovitustes on kirjas, milline protsent valku peaks peaks tulema loomsest toidust: lastel ja noorukitel 75%, täiskasvanutel 60%. Kui see seal kirjas on, on see nagu nõue, kohustuslik lasteaedadele ja koolidele,” väljendas Aavik rahuolematust. Hiljem märkis Kunnus, et värske terviseuuringu andmetel tarbivad eestlased kordades rohkem liha kui vajalik ning tervislik: naised 3 ning mehed 4 korda rohkem.
Lepik arutles, et piima- ja lihaloomakasvatus on juurdunud väga sügavale meie kultuuri. Püüe neid tööstusi kaotada toimub tema hinnangul liiga kiiresti ning ühiskond pole selleks valmis. “Aru tuleb saada, et meil on majanduse- ja kultuurisektorid, kus selle eluviisi ümber on kultuuritavad. Konflikt tekib sellest, et innovatsiooni tõttu satub löögi alla nii see, mida me sööme kui kultuuritavad,” selgitas ta. On siiski teada tõik, et loomade toiduks tarvitamisega kaasneb loomade brutaalne kohtlemine. Miks inimesed näha ei taha, kuidas loomi koheldakse, uuriti publikust. “Loomade tapmine söögiks ja kasutamine meelelahutuseks on karm tegevus. Inimesed peavad leiutama toimimismehhanismi, kuidas seda taluda,” selgitas Aavik ning täpsustas hiljem, et inimesed aktsepteerivad farmides toimuvat koledust, kuna seda nähakse vajalikuna. Lepik tõi näiteks, et üks meetod, mis hõlbustab inimestel eirata teadmist, et nende toitu valmistatakse teistest tundlikest olenditest, on distanseeriv keel ehk eufemismide kasutamine. Näiteks ei öelda looma kohta mitte “tema”, vaid “see”, kuigi tegemist on elusolendiga. Piirimäe tõi näiteks viisi, kuidas inimesed kõnelevad liikidest, mis on inimeste jaoks nö ebasoosingus. “Mida kaugemal olev liik ja ebasoositum, seda tõenäolisem on, et inimene omistab talle negatiivseid omadusi: loll, nagu lammas, räpane, nagu siga. See on praktiline lahendus, et siis saaks neid liike enda huvides ekspluateerida.”
Tuginedes Melanie Joy karnismi teooriast kirjutatud raamatule märkis Lepik siiski, et inimesed on võimelised vabanema neile ühiskonna poolt omaseks muudetud kultuurinormidest. “Iga innovatsiooni juures on early adaptors (varased kohanejad toim.), kes lähevad varakult asjaga kaasa ja seejärel hakkab liikumine paisuma. Teadmatusest murtakse järjepanu läbi. Need, kes olid algul hullud, nende teadmised muutuvad järjest suuremale massile kättesaadavaks,” teatas ta lootusrikkalt. Ta tõi välja, et ühiskond on varemgi loobunud praktikatest, mida peeti algul aktsepteeritavaks, kuid tänapäeval ebaeetiliseks, näiteks orjapidamine või laspstööjõu kasutamine tööstuses. “Lihasöömisele on alternatiivid arenenud ühiskonnas olemas. Enam pole küsimust, kas meil on instrumendid olemas. Jah, need on olemas. Jah, hakkame tööle,” kannustas ta.
Kuula vestluse täispikka salvestust SIIN.
