Helene Uppin, merebioloogia MSc, Värske Aju populaarteadusblogi
Haid ja raid on intelligentsed ja nagu uuemad uuringud näitavad, siis ka sotsiaalsed kõhrkalad (ehkki palju liigid eelistavad jahti pidada ja liikuda ringi üksinda), põneva ja paljudes aspektides läbi uurimata ökoloogiaga tegelased. Haidel ja raidel on kõik meeleelundid, mis inimestelgi, lisaks sellele tajuvad nad ka vee liikumist (kaladele iseloomulik küljejoon) ja elektriimpulsse – nende nahk võimaldab neil nii näiteks liiva sisse peitunud saakloomi avastada.
Väikestes meelelahutuslikes akvaariumites on lärmakas ja loomades tekib suur segadus ja stress. Seetõttu pole õnnestunud paljusid hailiike üldse tehislikes tingimustes kauem kui paar päeva pidada – nad lihtsalt surevad ära. Haid liiguvad looduses iga päev kümneid kilomeetreid, see tähendab, et akvaariumis on nad sunnitud ühe koha peal tiirlema, see põhjustab samuti vigastusi ja stressi – paljud hailiigid peavad pidevalt liikuma, et hingata, seisma jäädes nad lämbuvad. Teisisõnu – inimesed ei oska tegelikult väga hästi neile loomväärseid tingimusi tehislikult luua.
Haide ja raide kaitse nimel käib looduskaitses väga raske töö, mingil põhjusel ei pea lääne turistid ja Aasia multimiljonärid siiamaani probleemiks haiuimesuppi süüa (kohalik “lihtne inimene” seda nagunii ei söö) ja raide lõpused on kuum kaup alternatiivmeditsiinis (põhjus on proosaline, teised haruldased loomad, kelle kehaosi varem kasutati, surid välja, raid on lihtsalt viimaste aastate asenduskaup, kelle pole isegi olulist alust rahvapärimuses), mistõttu me räägime kriitiliselt kahanevate populatsioonidega loomagruppidest (kõigil liikidel ei käi käsi loomulikult ühte moodi). Ehk siis on suhteliselt vastutustundetu kuskile loomatsirkusesse (nt. Sealife) neid veel välja püüda, kus selliste loomade eluiga on tavaliselt madalam kui looduses, nad on suures stressis, käituvad ebaloomulikult ja ei saa enamasti normaalselt liikuda. Tuleb silmas pidada, et iga taoline park tekitab nõudlust mitte ainult juba vangistuses kasvanud loomade järgi, vaid ka lisaväljapüügiks loodusest.
Taolised “loodus”-pargid saadavad külastajatele vale signaali – justkui käiks nende liikide käsi looduses hästi.
Tegelikkus on märksa süngem – haid ja raid on demoniseeritud liigid, kelle ohtlikkust ja arvukust hinnatakse üle, sarnaselt teistele suurtele veeloomadele kannatavad nad inimese ülekalastamise tõttu toidupuudust ning arendustegevuste, reostuse ja kliimamuutuste tõttu elupaikade kadu, otsesest küttimisest (olgu see siis ainult uime maha lõikamine ja vigastatud looma surema jätmine või terve hiidsarvikrai (Manta Ray) väljapüük, et küljest ära rebida tema lõpuseid) ja kaaspüüki sattumisest rääkimata. Haide ja raide kaitsmine peab ennekõike toimuma nende looduslikes elupaikades, Läänemere äärde rajatud ookeanitsirkus ei ole kindlasti sobiv viis haide ja raide kaitseks. Ja kui eesmärk pole kaitse, siis kes annab meile õiguse neid lihtsalt oma uudishimu rahuldamise eesmärgiks ebaloomulikult kitsatesse ja ebaloomväärsetesse tingimustesse toppida? Ilmselt mitte haid ja raid ise.
Olen nõus, et teaduskeskused, loomaaiad ja looduspargid täidavad olulist hariduslikku rolli, aga ainult siis, kui nende eesmärk ongi teadus ja looduskaitse (hea näide on siinkohal näiteks Tallinna Loomaaed, tänu kelle tööle taasasustatakse Euroopa naaritsaid või hoitakse elus (ja seda heades loomväärsetes tingimustes) Aasia kriisipiirkondades kriitiliselt ohustatud sõralisi).
Kui eesmärgiks on meelelahutus, siis tasub siin Läänemere ääres ookeani elustiku tutvustamiseks kasutada 21. sajandile sobivaid vahendeid: virtuaalreaalsust, reaalajas kalu nende looduslikes keskkondades jälgivaid veebikaameraid, mulaaže, erinevaid rekonstruktsioone. See aeg on möödas, kus mingi liigi tundmaõppimiseks peab temast topise valmistama (ja suurte väärikate ookeaniloomade jaoks on akvaariumis tiirutamine pea sama halb stsenaarium kui topise või supina lõpetamine).
Aita peatada okeanaariumi rajamist Eestisse: https://loomus.ee/aita-peatada-ookeanikalade-akvaariumi-rajamist-eestisse/