NINA ZIETMAN

Akvaariumid on imekaunid paigad. Hiiglaslike siniste klaasseinte taga ujuvad haid, astelraid, kilpkonnad ja värvilised kalaparved. Krokodillid varjavad end kivide taga. Pimeduses välgatavad süvamerekalad. Igaüks oskab merealuse elu ilu hinnata. Aga kas teame, mis toimub akvaariumikulisside taga?

Ameerikas asuva Sea Worldi mõõkvaalaetendused on pälvinud teravat kriitikat pärast 2013. aastal linastunud filmi „Tapjavaal” („Blackfish”), mis paljastas, kuidas mõõkvaalu vangistuses tegelikult koheldakse. Filmi mõjul on kahanenud nii publiku hulk kui etendustest saadav tulu. Loomaõiguslaste jaoks oli tegemist suure läbimurdega: „Tapjavaal” on köitnud miljonite inimeste tähelepanu  ja virgutanud arutelu, kas loomade vangistuses pidamine on ikka õige.

Akvaariumite küsimust populaarse Sea Life’i näitel lahkab Euroopa juhtiva seiklusspordi portaali Mpora toimetaja Nina Zietman.

SEA LIFE’I AUSÕNA

Sea Life on maailma suurim akvaariumibränd keskustega üle kogu ilma. Sea Life’i omanik Merlin Entertainments haldab teisigi turismiatraktsioone, näiteks Alton Towersi ja Thorpe Parki teemaparke ja Madam Tussaud’ vahakujude muuseumi.

Erinevalt Ameerikas asuvast Sea Worldist ei peeta Sea Life’is vaalu ega delfiine. Kodulehel väidavad nad, et „peavad vaalade ja delfiinide vangistuses pidamist valeks”. 2014. aastal ilmnes aga, et Merlin Entertainments on ühtlasi Shanghais asuva Changfeng Ocean Worldi omanik, mille igapäevastes etendustes kasutatakse kolme valgevaala. Sea Life’i veebilehel pole seda poole sõnagagi mainitud.

Vangistatud loomade eestkoste ühing (Captive Animals Protection Society (CAPS)), mis vaaladest tehtud videod avalikustas, on süüdistanud Merlin Entertainmentsi silmakirjalikkuses.  Vastuseks teatas viimane, et teeb koostööd heategevusorganisatsiooniga Whale & Dolphin Conservation, lootes nende abiga valgevaaladele looduslikus merevarjupaigas uut kodu pakkuda. Möödunud on neli aastat ja vaalaetendused Changfeng Ocean Worldis jätkuvad kolm kord päevas.

Sarnaseid skandaale on olnud varemgi. 2012. aastal sattus Merlin Entertainments kriitikatule alla, kui avastati, et firmal on kaks meelelahutusparki – Gardaland Itaalias ja Heide Park Saksamaal – milles toimuvad delfiinietendused. Vastuseks teatasid omanikud, et plaanivad delfiinidele varjupaiga luua. Tegelikult müüdi loomad hiljem Euroopa loomaaedadesse ja akvaariumitesse.

KAS VAALAD JA DELFIINID ON TÄHTSAMAD KUI HAID JA KILPKONNAD?

„Vangistuses peetavad delfiinid ja vaalad saavad tohutult tähelepanu, mis on iseenesest suurepärane, teiste akvaariumiloomade kohta seda aga paraku öelda ei saa,” sõnab Liz Tyson.

Loomaaiad on loomade vabast loodusest püüdmisest loobunud,  akvaariumitega on aga lugu teine. CAPS’i hinnangul on 79% loomadest Ühendkuningriigi avalikes akvaariumeis pärit vabast loodusest. „Ma ei usu, et avalikkus on kursis sellega, kui palju kalu, kaheksajalgu, haisid ja teisi mereloomi loodusest püütakse, et neid akvaariumites pidada,” ütleb Tyson.

Ka enamus Sea Life’i kaladest on püütud loodusest – sealhulgas sedavõrd habrastest elupaikadest nagu Suur Vallrahu. Austraaliast alguse saaval teekonnal hukkuvad paljud. Üks Sea Life’i töötajatest ütles CAPSile, et see on ootuspärane – saabudes „topitakse surnud loomad kotti ja visatakse prügikasti”. 2007. aastal suri teel Austraaliast Inglismaale kolm hallhaid. Nagu hiljem öeldi, oli haide surmapõhjuseks liiga külm vesi – viga, mille oli teinud üks Sea Life’i töötajatest.

„Loomade loodusest püüdmine ei tee halba ainult loomadele, vaid keskkonnale tervikuna,” ütleb Kirsty Henderson, People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) eestkõneleja. Ka Sea Life´i infostendid tuletavad külastajatele meelde, et korallrahudelt ei tohi kunagi midagi kaasa võtta, aga ometi püüavad nad neist kooslustest igal aastal tuhandeid kalu.

MURE LOOMADE HEAOLU PÄRAST

Nii CAPS kui teised heategevusorganisatsioonid on väljendanud muret loomade heaolu pärast avalikes akvaariumeis, kus ilmneb tihti stereotüüpset käitumist – ebanormaalseid, ilmse eesmärgita korduvaid liigutusi, näiteks ringiratast ujumist või ülemäärast enesehooldamist, mida looduses ei esine. Selline käitumine on loomade seas nii tavaline, et seda on hakatud nimetama „loomaaiapsühhoosiks” ehk psühoosiks, mis on tekkinud vangistuse tõttu.

Samuti teeb aktivistidele muret loomade hooletu kohtlemine. Aasta alguses avaldas CAPS hulga endistelt akvaariumitöötajatelt kogutud tähelepanekuid.

Obani Sea Life’i töötaja rääkis loo rannakrabidest, kes olid nakatunud ohtliku parasiidiga Sacculina carcini. Loomade eest hoolitsev töötajaskond oli tema murelikke tähelepanekuid mitu nädalat eiranud. Viimaks olid rannakrabid avalikult näitamiseks liiga haiged ja tapeti mürgiga. Surm saabus alles 30 minutiga. Birminghamis peeti noori vasarhaisid akvaariumeis, mis olid nende jaoks liiga väikesed. Haid hõõrdusid pidevalt akvaariumi kivide ja seinte vastu. Üks neist oli viimaks haavanditega kaetud, ta tervis halvenes ja ta suri.

Üks endine personaliliige mainis, kuidas tal oli „vastik vaadata, millises seisukorras akvaariumi territooriumi ja akvaariumeid endid hoiti”. Teine osutas, et meriroosahvenad ja kerakalad pandi järjepanu akvaariumisse kokku, sest „lastele meeldib kõiki filmi „Kalapoeg Nemo” kalu üheskoos näha”. Kerakalad söövad aga meriroosahvenaid, nii et „iga nädal saadeti uusi kalu lihtsalt surmasuhu.”

Väidetavalt peavad kõik Sea Life’i töötajad tööle asudes sõlmima vaikimisleppe. Kui selle põhjust küsiti, vastas üks juhatajaist, et see on vajalik „ootamatute hukkumiste ja olukordade tõttu, mis peavad jääma suletud uste taha”. Sea Life’i vastus CAPSi poolt kirjeldatud sündmustele oli, et neid ei suudeta tuvastada ja tegemist on „täiesti valede või ebatäpsetel kuulujuttudel põhinevate suurte moonutustega”.

KUI SUUREL MÄÄRAL AKVAARIUMID TEGELIKULT LIIGIKAITSESSE PANUSTAVAD?

Vaatamata loomade heaolu eest võitlevate heategevusorganisatsioonide protestidele väidab Sea Life, et nad koguvad looduskaitsele suurt toetust.

2014. aastal kogus Sea Life oma merekaitsefondi kaudu looduskaitseprojektide toetuseks 254 000 naela. 2015. aastal toetati vaalapüügivastast tööd ja rahastati heategevusorganisatsiooni Shark Trust, lisaks uurimisprojekti Tsüaniidivaba meri, mis on välja arendamas katset, millega tuvastada, kas kalade püüdmiseks on kasutatud tsüaniidi.

Loomakaitsjate meelest sellest ei piisa. 2014. aastal teenis Merlin Entertainments tulu 249 miljoni naela väärtuses. „Sea Life on äri, mis peab vangistuses tuhandeid loomi – nad kulutavad nende akvaariumites hoidmise peale miljoneid – sellal kui heategevuslikele looduskaitseorganisatsioonidele antakse tuludest vaid põhjakaabe.”

Küsimusi tekitavad ka kampaaniate toimumistihedus ja see, kui suur osa sellest rahast on läinud in situ looduskaitseprojektide toetuseks.

KAS AKVAARIUM ON ÕPPEVAHENDINA VAJALIK?

Üks olulisemaid küsimusi, mis ikka ja jälle üles kerkib, puudutab haridust. „Miski ei suuda asendada elavate loomadega kohtumise kogemust. Selleks, et loodust kaitsta, peame me mõistma, mis see on, mida meil kaitsta palutakse,” väidab BIAZA (Briti ja Iiri loomaaedade ja akvaariumite ühendus ehk the British and Irish Association of Zoos and Aquariums) oma kodulehel.

Tyson usub, et hariduslikud taotlused ei vähenda akvaariumide problemaatilisust. „Ma ei usu, et inimesed külastavad akvaariume hariduslikel eesmärkidel,” ütleb Tyson. „Nad külastavad neid selleks, et meelt lahutada. Inimesed suhtuvad kaladesse peaaegu nagu iluasjadesse. Vahest saab sealt teada mõne huvitava fakti, aga see ei õigusta tuhandete loomade vangistuses pidamist.”

„Oleme mitmel korral avastanud, et Sea Life levitab valeinfot, mis mõnikord tundub meelega eksitav,” ütles Tyson. Sea Life’i töötajad on publikule varasemalt väitnud, et akvaariumis pole ühtegi loodusest püütud looma, või et loodusest on loomi püütud „ainult harvadel juhtudel,” ilmneb CAPSi 2014. aasta uurimusest.

Väga vähe infot õnnestus leida Sea Life’i töötajate väljaõppe kohta. Suuremal osal publikuga suhtlevatest esitlejatest pole merebioloogia alast väljaõpet, vahendab CAPS. See annab põhjust küsida, kas teave, mida külastajatele jagatakse, on ikka tõene – asjaolu, mis läheb vastuollu Sea Life’i eetosega, mille järgi on akvaariumid avalikkuse jaoks olulised haridusasutused.

KAS ME PEAKSIME AKVAARIUME KÜLASTAMA?

Üldises plaanis ei vii loomade vangistuses pidamine nende liikide väljasuremiseni looduses. Kliimamuutus, vaalapüük, kokkupõrked laevadega ja kalavõrkudesse takerdumine on neile suuremaks ohuks kui vangistuses elamine. Aga see ei tähenda, et oleks õige loomadel vangistuses kannatada lasta.

Tähele tuleks panna, et akvaariumitel ja varjupaikadel on vahe. Varjupaigad hoolitsevad väärkoheldud, hoolitsuseta jäänud või hüljatud loomade eest kogu nende ülejäänud elu. Akvaariumid aga eksponeerivad loomi, tegelevad loomade ostu, müügi ja sigitamisega. Paraku on tihtipeale tegu halli alaga. „Mõned kohad nimetavad end küll varjupaikadeks, kuid ei pruugi sellistena tingimata toimida,” ütleb Kirsty Henderson PETAst.

Mõnede inimeste arvates on akvaariumid olulised laste jaoks – eriti vaesematest peredest laste jaoks, kellel pole ehk kunagi võimalust minna ja neid loomi loomulikus elukeskkonnas näha. Aga nagu Tyson ütleb, on tegemist probleemiga, mille meie – üldsus – peaksime üles kaaluma. Mõelgem, kas meil on ikka õigust intelligentseid metsikuid loomi terve elu akvaariumis pidada vaid selleks, et saada nende kohta teada ehk kübeke rohkem kui loodusdokumentaalist.

Allikas: Mpora
https://mpora.com/environment/sea-lies-should-we-be-visiting-aquariums-in-the-u
Tõlge: MTÜ Loomus