Jagame loomaõiguslase Kadri Tapersoni blogipostitust, mis ilmus kõigepealt inglisekeelsena tema blogis kkadriblog.com.
KÜSIMUST „Kas me vajame revolutsiooni?“ ma nädal tagasi oma sõpradele ja teistele aktivistidele ei esitanud. Aga võib-olla edaspidi peaksin… Palusin hoopis oma blogi jaoks kommentaari eelmise aasta olulisematest arengutest loomaõigusliikumises.
Sotsioloog ja sotsiaalse õigluse aktivist Corey L. Wrenn ütles, et ta hoiab end kursis enamiku USA ja Ühendkuningriigi suurte heategevusorganisatsioonide tegevustega ning esialgu näib, et ainus tõeline saavutus on veganvalikute suurenemine suurtes poekettides. „Veganuary-l oli rekordarv, 600 000 registreerijat. Samuti oli iga neljas uus toode Ühendkuningriigis vegan; Vegan Society valmistas meile küll pettumuse oma hiljutise rassistliku prohmakaga, Nathan Winograd (no-kill-liikumise asutaja) on postitanud oma ajaveebi päris mitu olulist seadusandlikku muudatust (mõnes USA linnas on näiteks koerte müük keelatud). Bernie Rollin suri novembris ja Nancy Regan suri samuti sel aastal. Kreekas hukkus metsatulekahjudes ja Kanadas üleujutustes miljoneid loomi. Ühendkuningriigis tunnistati kaheksajalad, homaarid ja krabid tundlikeks olenditeks; nii et tegelikult kui nüüd järgi mõelda, juhtus palju.“
Kultuuriteaduse doktorant Saara Mildeberg mainis karusloomafarmide keelustamist Eestis. „Seaduse muutmisel on väga olulised tagajärjed ning ka sümboolne jõud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Aga – meie töö jätkub, sest karusnahk on endiselt lubatud toodete osana ja iga õigusakt annab ju võimaluse seadust rikkuda. Kuid see on siiski märkimisväärne saavutus Eestis ja maailmas. Seetõttu – kuidas saaksingi midagi muud välja tuua. Siiski meenutan rõõmuga loomaõiguste konverentsi Animal Futures, mille korraldasime hoolimata pandeemiast. Arvan, et akadeemikud, kes tegelevad kriitiliste loomauuringutega ja ujuvad nagunii vastuvoolu, nende jaoks on see koroonaaeg ilmselt üsna üksildane olnud. Aga ühena korraldajatest olen loomulikult erapoolik.“ Siinkohal sobib öelda, et 7. konverents Animal Futures toimub 2022. aasta maikuus.
Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks mainib samuti karusloomafarmide keelustamist, kuid kirjeldab ka oma tähelepanekut omamoodi närvilisusest loomakasvatuses. „Need tootjad, kes lähevad muutustega kaasa ega süüdista oma muredes taimse toidu tarbijaid, on targemad. Kui rääkida lemmikloomade heaolust, siis on Eestis silmapaistvamaks arenguks Põllumajandus- ja Toiduameti uue loomakaitsespetsialisti Tiina Kuke töö. Lõpuks ometi määratakse loomade väärkohtlejatele õiglased karistused.“
Karusloomafarmide keelustamist mainivad ka paljud teised aktivistid, ja seda mitte ainult Eestis. Kauaaegne aktivist, Jake Conroy, ütleb; „Ma arvan, et karusnaha vastane liikumine on eelmisel aastal olnud ka tõeliselt põnev. Nii karusloomade kasvatamine kui müük keelati paljudes maades. USA-s survestatakse paljusid disainereid ja müüjaid just rohujuuretasandilt.“
Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Anny Drobet räägib, kuidas tema jaoks on loomaõiguste vallas kõige kummastavam nähtus meie (inimkonna) võitlus zoonootiliste haigustega loomkatsetega testitud vaktsiinidega. „Tundub justkui võitleme ärakasutamise tulemuse vastu loomade kahekordse ekspluateerimisega.“
See on tõsi: katseteks kasutatavate loomade arv Euroopas on viimase 10 aasta jooksul pärast direktiivi 2010/63/EL kehtima hakkamist langenud keskmiselt vaid 1% aastas.
Euroopa Komisjon lubas sel aastal järk-järgult kaotada põllumajandusloomade puurid („Puuriajastu lõpp“ kogus üle miljoni ELi kodanike allkirja) ja Euroopa Parlament hääletas loomkatsete järkjärgulise lõpetamise laiaulatusliku kava poolt. Lõpuks ometi!
Loomade heaolu vallas on uudiseid veelgi: Türgi võttis vastu uue loomakaitseseaduse, mis liigitas hulkuvad loomad ja lemmikloomad ümber elusolenditeks, mitte kaubaks. Seadusandlus sätestas ka karmimad karistused loomade julma kohtlemise eest. Mais käivitas Ühendkuningriik loomade heaolu tegevuskava, mis käsitleb umbes 40 erinevat loomade heaoluga seotud probleemi, sealhulgas rahvusvahelise kaubanduse, põllumajandusloomade, lemmikloomade ja sportloomade ning metsloomade probleeme. Valitsus lubab sealhulgas keelustada foie gras, lõpetada elusloomade ekspordi ja keelustada primaadid lemmikloomadena. Eestis otsustasid paljud omavalitsused loomade ja keskkonna pärast uusaasta ilutulestikku mitte korraldada.
Hollandi valitsus avalikustas 25 miljardi euro suuruse plaani kariloomade arvu radikaalseks vähendamiseks, sest neil on probleem loomasõnniku koguste mahutamisega. See plaan, esimene omataoline maailmas, seisab silmitsi tugeva vastupanuga põllumeestelt. Nad on viimastel aastatel korraldanud suuri tänavameeleavaldusi karmi reguleerimise ja talunike väljaostmise vastu. Riigis kardetakse püsivat kahju toidutootmisele juhul, kui liiga paljud põllumehed oma tegevuse lõpetavad.
Vaatamata lihatarbimise kasvule teeb loomatööstus lobitööd saamaks kõikjal rohkem toetust. Eesti riigi rahastatud sellesisuline kampaania on samuti üsna naeruväärne. Tõsiasi on, et Pariisi kokkuleppe täitmine on seniste liha tarbimise koguste juures võimatu.
Soome loomade eestkoste organisatsioon Animalia kirjutab oma aastakokkuvõttes, et taimse valgu turg on kasvanud üle kolmandiku ja taimseid tooteid ostetakse Soomes aastas üle 50 miljoni euro väärtuses.
On peaaegu võimatu kindel olla täpselt kui suur on lihatarbimise mõju kliimamuutustele. See siiski on tohutu, arvatavasti isegi esikohal olenemata allikast. Numbrid, isegi kunstlikult vähendatud, on liiga suured. Peamiselt seetõttu ongi piir loomaõiguste ja -kaitse ning keskkonnakaitse vahel hägustunud. Minu arvates on tähelepanuväärne, et Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) valis karusloomafarmide keelustamise aasta keskkonnateoks. (Aitäh, Loomus!) Sellises protsessis aga peitub oht – kui piir on hägune, ei mõelda niivõrd loomade õigustele, vaid enda ellujäämisele, mis pole aus. See ongi spetsietsism. Jah, loomulikult on loomafarmid uute viiruste kasvulava ja liha tarbimine teeb inimkonna haigemaks bakterite resistentsuse tõttu antibiootikumide suhtes, kuid see ei peaks olema kõige olulisem. Meil ei ole õigust teisi liike ekspluateerida. Keegi ei taha, et neid enda tarbeks ära kasutatakse.
Eelmisel aastal oli dokumentaalfilm „Seaspiracy“ Netflixis mõnda aega vaadatavuses esikohal. Samuti pälvis (ja pälvib) „Don’t look up“ tohutult tähelepanu. Mulle meeldib mõte, et viimane film ei räägi mitte ainult kliimamuutustest, vaid ka globaalsest totalitarismist ja muust olulisest.
Kirjutan blogiteksti aastavahetusel ja jätkan lõppeval aastal ilmunud oluliste raamatutega, sest keskkonnakaitse lektor Mihkel Kunnus loetleb sel aastal eesti keeles ilmunud raamatuid. „Mulle kui raamatuinimesele jääb iga aasta kuidagi meelde eelkõige raamatute kaudu. 2021. aastal möödus 200 aastat suure inimtundja Fjodor Dostojevski sünnist. Loomakaitseliikumisse suhtus ta soojalt (jah, loomakaitsjad olid juba siis olemas) ja tema teostes on korduvaks motiiviks näitena inimliku languse sügavusest oma hobust kui omandit jõhkralt kohtlev inimene. Kui sinna kõrvale lugeda veel A. H. Tammsaare arutlusi inimesest ja loomast, sellest, kui õudne on see tapatöö, mida inimene loomade kallal korda saadab, siis tekitab üsna suurt kummastust väide, et Peter Singeri teos „Loomade vabastamine“, mille eestindus jäi ka sellesse aastasse, oli revolutsiooniline. Rõõmustada tuleb ka Pentti Linkola teoste tõlkimise üle. Soovitusliku lugemisvara hulka lisan veel Frans de Waali „Mama viimase kallistuse“ ja Kristjan Zobeli „Ökoloogia võhikutele“. Küllap aga lootustandvaimaks märgiks on see, et Postimehe juhtkirjas ilmus sel aastal üleskutse oma lihatarbimist piirata. On ju loomakaitsega natuke nagu tervislike eluviisidega – seda ei saa täielikult spetsialistidele delegeerida, masside üldise käitumisviisi muutumine on väga oluline. Eks kõige suurem edulootus ole praegu neil loomakaitseliikumiste allharudel, kus tegutsemisettepanekud kattuvad energiasäästu jms-ga. Kuniks elu, seniks lootust!“
Jah, meil on veel lootust, nagu selleski näites: 2022. aastal arutab New Yorgi apellatsioonikohus, kas üksik elevant Happy võib lahkuda oma põrgulikust Bronxi loomaaiast ja minna suurepärasesse varjupaika. Seal oleks tal 3000 aakrit ja sõbrad praeguse 1 haletsusväärse aakri ja üksinduse asemel, kus ta on aastakümneid piinelnud. Otsuse tegemisel teeb kohus loodetavasti kõik, mis on vajalik tavaõigusegi arengu kindlaksmääramiseks võttes arvesse tarkust, õiglust, õigust, eetikat, poliitikat, muutuvaid ühiskondlikke norme ja muutunud tingimuste lainetavat reaalsust. Ise püüan seda juhtumit jälgida.
Sel aastal tundsin isiklikult lootust, kuulates paljusid veebiseminare ja konverentse kriitiliste loomauuringute vallas. See on pandeemia üks hea tulemus – kui ma saan veebikonverentsidel osaleda, elan ilma reisimata hästi. Teadmised on kõikjal ja suurepärane viis saada tarkust on parimatelt loomade eestkostjatelt, kuulates neid oma köögis koos kassidega. Kriitilised loomauuringud on loomade vabastamise suur ja oluline osa ning loodan nagu sotsiaal- ja poliitikateoreetik Dinesh Wadiwel, et ühel päeval on meil tugev intellektuaalne loomade vabastamise liikumine.
Ehk on hea lõpetada PETA presidendi Ingrid Newkirki sõnadega, kes kirjutas mulle nii: „Töötame kõik koos igas riigis ja rahvusvaheliselt selleks et peatada loomade väärkohtlemine ja ellu viia loomade vabastamine! Iga sõna, iga tegu loeb. Anname vegantooteid inimestele, kes pole kunagi vegantoitu proovinud, ostame ainult vägivallatuid asju ning harime end videote, vestluste ja eeskuju kaudu. Edu meile kõigile 2022. aastal loomade nimel!“
FOTO: We Animals Media. Briti Columbia on 2021. aasta jooksul tundnud kliimamuutuste laastavaid mõjusid metsatulekahjude, kuumakupli ja viimati tõsiste üleujutuste tõttu Novembri üleujutused tabasid üht Kanada suurimat loomakasvatuspiirkonda Fraseri orus, kus toodetakse 75% provintsi piimatoodetest ning enamus kanadest ja munadest. B.C. Kanakasvatajate Ühingu sõnul on üleujutuses otseselt kannatada saanud 60 linnufarmi, millest 20 kasvatavad lihakanu. 17. novembri seisuga on BC Dairy kinnitanud, et 59 piimafarmi on evakueerimiskäsu all. Arvatakse, et Abbotsfordi üleujutuses hukkus sadu tuhandeid loomi, enamalt jaolt kanad. Oma paatidega kodanikel, kes üritasid inimesi ja loomi päästa, kästi piirkonnast lahkuda. Igaühele neist määrati ka 2000 dollari suurune trahv. Vaatamata evakueerimiskäskudele ja piiratud juurdepääsule oli meie fotograaf Nick Schafer Abbotsfordis kohapeal, et dokumenteerida katastroofi ja jagada nende põllumajandusloomade rääkimata lugusid.
*Tõlkinud Loomus.