Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl saatejuht ja toimetaja Sven Paulus usutles Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget Keit Pentus-Rosimannust, kes selgitas, miks ta toetab karusloomafarmide keelustamist.
Mis veenis teid alla kirjutama karusnahafarmide keelustamise eelnõule?
Mind ei olnud veenda vajagi. Ma olin ka eelmises Riigikogu koosseisus sarnase eelnõu toetajate hulgas. See teema ise tekkis minu jaoks sellise teravusega vahemikus 2011–2014, kui olin keskkonnaminister. Siis tekkis üsna hea kontakt ja koostöö selle valdkonna kodanikuühenduste ning eestvedajatega. Nii et see ei ole kuidagi uus teema minu jaoks.
Eelmises koosseisus oli hääletamise vahekord selline, et eelnõu toetajaid oli kusagil üle 20 ja vastuolijaid kusagil üle 40. Juba siis oli olukord, kus vastuolijaid ei olnud 51. Pigem on olnud kogu aeg aja küsimus, millal me nii kaugele jõuame jõuame, et Riigikogu enamus sama seisukohta toetab.
Mis on teie enda peamised argumendid keelustamise poolt?
Eelkõige ikkagi see, et kui me mõtleme sellele ajajärgule, kus me oleme, siis võiks olla selja taha jäänud aeg, kus me ikkagi suuresti enda edevuse rahuldamise nimel kasvatame metsloomi teadlikult selleks, et neilt lihtsalt ühel hetkel nahk nülgida. See lihtsalt ei ole kohane enam. Ma arvan, et see on olnud see põhiline argument. Vaadates ka moetööstuse arengut, siis ei ole enam mingit praktilist kohustust või vajadust, et kui see alternatiiv ära kukub, siis ei oleks võimalik ka enam meie kliimavööndis inimestel ennast riidesse panna. Sellist olukorda ju enam ei ole.
Tihtilugu tuuakse tõesti välja selline argument, et karusnahk on vajalik, sest see on meie kliimas praktiline. Tegelikult see vist ei kehti nii?
See ei ole enam ammu nii, et see oleks ainus viis ennast talvisel ajal riidesse panna. Eks aastate jooksul ja kogu selle debati käigus on see olnud vastaste üks viis seda debatti nende seisukohast vaadates ummikusse ajada ja öelda, et mis te siis tahate, et inimesed hakkavad käima naftast valmistatud riietes ja et see on ju veel keskkonnale kahjulikum.
Teine minu jaoks natuke sama kategooria argument on see, et täna tahate siin keelata karusloomakasvatuse ära, homme ütlete, et ei tohi kana pidada. See lihtsalt näitab, et absurdi on võimalik iga asja ajada. Ei maksa lasta ennast nendest kaunis tobedatest ja otsitud argumentidest kuidagi rööpast välja lüüa. Eks tuleb rahulikult seletada ja rääkida nende inimestega, kes alguses proovivad seda seisukohta kuidagi naeruvääristada. Mind nii naljalt enam rööpast välja ei saa, aga ma olen küll kohanud selliseid argumente.
Hiljuti toimus Eestis siitpoolt vaadates positiivne juhtum, kus naaritsafarmile enam ei antud luba. Mida ütleb karusloomakasvanduste keelustamine meie ühiskonna väärtuste kohta?
Eks ta kindlasti näitab, et me oleme liikumas samas väärtusruumis nagu praeguseks juba suur osa ülejäänud Euroopast. Euroopas on ju veel riike, kus on aru saadud, et loomade kasvatamine nülgimise eesmärgil ei ole kuidagi mõistlik ega kohane tegevus enam praegusel ajal. Üldiselt käib see debatt põhimõtteliselt üle Euroopa – nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui Euroopas laiemalt.
Just see sama väärtuste pool kindlasti on oluline. Minu jaoks ka. Kindlasti näitab see, et me oleme oma väärtusruumis ja oma väärtushinnangutes jõudnud sinnamaani, et me väärtustame elu laiemalt.
Võib-olla üks argument on ka see, et karusnahatööstus on Eestis olnud viimastel aastatel allakäigus. On vähenenud nii töökohtade hulk kui ka väga drastiliselt loomade hulk, keda neis farmides peetakse. Tegemist ei ole olulise majandusharuga.
Kui me vaatame üleüldist liikumist ja muudatusi Euroopas laiemalt, siis kuna neid riike, kus ei peeta karusloomade kasvatamist kohaseks, tuleb kogu aeg juurde, siis on ka tõsi, et need samad tööstused otsivad veel neid allesjäänud laike, kus veel leitakse, et on võimalik sellise tegevusega toimetada. Eestis on praegu karusloomakasvatuse tööstuslik pool ikkagi kahanemas, aga kui me peaksime andma välja signaali, et Eesti on üks neist riikidest, kus selline tegevusala on jätkuvalt soositud, siis võib-olla ühel hetkel on meil olukord, kus ülejäänud Euroopas otsi kokku tõmbavad tööstused otsivad kohti, kuhu uuesti jalg maha panna. Siis me võime avastada, et neil tekib ka huvi Eesti vastu.
Aga üldiselt on tõsi see, et töökohtade arv selles sektoris ei ole mitte kasvamas, vaid vastupidi. Jällegi tundub mulle, et see on üsna loogiline muutus. Kui me mõtleme laiemalt, et millega Eesti tahab Euroopas ja maailmas silma paista, siis see ei ole see, et meil saab nülgimiseks puuris loomi kasvatada. See on ikkagi pisut teistsugune valdkond ja pisut teistsugune majandus.
See eelnõu jõuab Riigikogus arutlusele kolmandat korda. Mida on tarvis, et sel korral see tõesti ka seaduseks vormuks ja kui te vaatate oma kolleegide – Riigikogu liikmete – seas ringi, milline on meelsus ja informeeritus sellest temaatikast?
Kuna Riigikogu selles koosseisus on liikmed võrreldes eelmise koosseisuga väga suures osas vahetunud, siis kindlasti teadlikkuse tõstmist ja tausta seletamise tööd tuleb teha otsast peale, hoolimata sellest, et me seda eelmisel korral debati pidamisel käigus tegime üsna hästi. Ka Loomuse roll oli siin oluline ja suur. Siin tuleb hästi rahulikult selgitada ja rääkida. Selgitada ka teiste riikide näiteid uuesti lahti ja seda, et tegu on üleminekuperioodiga.
Mulle ikkagi tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem on neid, kes saavad aru selle muudatuste vajadusest. Nagu ma olen ka varasemate arutelude ajal öelnud, siis enne me ei jäta, kui see ükskord tehtud saab, sest see muudatus peaks olema ühel hetkel iseenesestmõistetav. Nii kaua tuleb selgitustöö teha, kuni Riigikogus on rohkem neid, kes peavad loomade kasvatamist nülgimise eesmärgil ebamõistlikuks, kui neid, kes soovivad sellega jätkata. Kui osa eelnõude puhul on nii, et nende vastuvõtmiseks peab nende poolt hääletama vähemalt 51 Riigikogu liiget, siis selle eelnõu puhul peab olema rohkem toetajaid kui vastaseid. Me ei pea ilmtingimata saama koosseisu enamuse toetust selle eelnõu taha.
Sageli küsitakse, kuidas ise saaks kaasa aidata. Mida kindlasti saab teha, on parlamendiliikmele, kelle poolt te olete hääletanud, oma seisukohta selgitada ja meelde tuletada. Küll aga mida ma soovitan vältida, on mass copy-paste postituste tegemine. Ma olen kindel, et keegi ei ole seda kunagi teinud halvas usus ja kõik on siiralt tahtnud kaasa aidata, aga ühel hetkel võib see muutuda sedavõrd massiivseks, et see efekt võib olla vastupidine. Mida rohkem on vahetuid otsekontakte parlamendiliikmetega, seda parem, aga masspostitus ei ole kõige parem viis toetuspinna kasvatamiseks.