Viimase paari kuu jooksul on Eesti meedias ohtralt tähelepanu pälvinud Rakvere lihakombinaadi töötajate streik. Meediakajastus on olnud valdavalt töötajaid soosiv: teravalt on kritiseeritud nende ebaõiglaselt madalat palka (eriti arvestades töö iseloomu) ning suurettevõtjast tööandja paindumatust töötajate nõudmistele kasvõi pisutki vastu tulla.

Ka ma ise panustasin sellesse debatti, avaldades koos sotsioloogist kolleegi Martin Aidnikuga 6. veebruari Päevalehes artikli „Streik Rakveres: tööline tõstab viimaks pea“. Artiklis rääkisime streikimise ja tööandja suhtes kriitika ülesnäitamise vajalikkusest ja võimalikkusest Eestis ning ametiühingute rollist õiglasemate töösuhete edendamisel, tuues heade näidetena välja Rakvere lihakombinaadi töötajate streigi ja Rimi töötajate avaliku kirja, mis annab sissevaate ebainimlikesse töötingimustesse äsja aasta ettevõtja tiitli pälvinud Rimis.

Selles kajastuses haigutab aga suur auk, mille tõi minu jaoks eriti teravalt esile üks toimetaja poolt enne Päevalehes avaldamist artiklisse lisatud alapealkiri: „Kõige haavatavamad ei streigi“. Pealkiri viitas lõigule, mis rääkis haavatavatest inimestest ja inimgruppidest – näiteks madalapalgalised üksikemad –, kellel ei pruugi olla alati võimalust streikida või muul moel tööandja suhtes kriitilist arvamust avaldada. Rääkides inimeste töötingimustest lihatööstuses on aga täiesti nähtamatuks jäänud veel üks oluline äärmiselt haavatav osapool: loomad, kelle tapmine on töö, mille tegemise tingimuste üle käib vaidlus töötajate ja loomade tapmisele spetsialiseerunud suurettevõtte vahel. See alapealkiri ning Rakvere lihakombinaadi töötajate streigi meediakajastus laiemalt ilmestab kõnekalt, kuidas meie ühiskonnas domineerib inimkeskne ning inimese huvidest lähtuv mõtlemine.

Igal aastal tapetakse maailmas toiduks üle 150 miljardi looma. Tööstusliku loomapidamise eesmärgiks on toota kasumit – loomi kui tundevõimelisi ja intelligentseid elusolendeid koheldakse seejuures ressursina. Loomaõiguslased on dokumenteerinud, kuidas intensiivpidamises kasvatatavate loomade elu on alates sünnihetkest täis kannatusi: emast eraldamine, eluaegne vangistus, traumad, vigastused ja haigused jne ei ole erandlikud nähtused, vaid intensiivfarmide argipäev.

Loomade traagilise elu kohta suurfarmides on tõendeid ka Eestist. Farmiloomade lühike olelus lõppeb tapamajas, kus kannatuste katkemine ei pruugi aga olla sugugi kiire ja valutu – tapaliinile lähenevad loomad tunnevad hirmu ja paanikat. Samuti ei pruugi tapamehhanism kõiki loomi koheselt surmata ning nende piinad pikenevad veelgi.

Tapamaja on koht, kus saavad kokku kõige haavatavamad ehk tapale saadetud farmiloomad ja haavatavad inimgrupid, ning sellises õnnetus asjade korralduses, kus viimaste ülesandeks on esimesi tappa. Tapamajatöö on ohtlik ja psüühhiliselt traumeeriv. Paljudes lääneriikides, näiteks USAs, on tapamajatöötajate seas ebaproportsionaalselt palju vaeseid ja rändetaustaga inimesi. Tapaliin ilmestab kapitalistliku ühiskonna kasumiahnust ja  efektiivsusepüüdlust kõige nõrgemate elude arvelt. Lihatöösturite tegevust juhib üks keskne küsimus: kui kiiresti saame lihatoodete valmistamiseks tappa võimalikult palju loomi, samal ajal makstes töötajatele nii vähe kui võimalik?

Paljud inimõiguslased ja töötajate õiguste eest seisjad leiavad siinkohal, et haavatavate inimeste ja inimgruppide kannatuste võrdlemine loomade olukorraga on kohatu. Tegemist ei olegi aga võrdlusega. Loomadele ja nende olukorrale tähelepanu juhtimine Rakvere lihakombinaadi töötajate õiguste kontekstis ei tähenda, et eesmärgiks on kvantifitseerida või võrrelda haavatavate olendite kannatusi, sest rõhumise olümpial (oppression olympics), kus püütakse välja selgitada, kes ikkagi on KÕIGE haavatavam, ei võida keegi. Rääkides haavatavatest inimestest ja loomadest tapamaja kontekstis soovin hoopiski tähelepanu juhtida rõhumissüsteemidele – kapitalism, klass, spetsietsism – ning nende omavahelisele põimumisele, mis võimaldab jätkata loomade tapmist ning jätta see töö kõige marginaliseeritumate inimeste kanda.

Institutsionaalsel tasandil toimuvat rõhumist aitab murendada solidaarsus ja solidaarsuspoliitika. Kindlasti võib teatud inimgruppide ja olendite suhtes solidaarsuse üles näitamine tunduda keeruline – nii intellektuaalselt, praktiliselt kui ka eetiliselt. Seda ka minu jaoks. Tulenevalt minu identiteedist loomaõiguslase ja veganina kerkisid Rakvere lihakombinaadi tööliste õiguste eest sõna võttes minu jaoks üles mitmed eetilised dilemmad. Kas ja kuidas saan loomaõiguslasena näidata üles solidaarsust lihakombinaadi töötajatega? Millised solidaarsusvormid oleksid aktsepteeritavad, millised mitte?

Kindlasti ei ole üheseid ega lihtsaid vastuseid – eriti selliseid, mis toetaksid alati (kõigi) inimeste kui ka loomade huvisid. Siiski, inim- ja loomaõiguslasena näen ühe võimaliku solidaarsusaktsioonina näiteks toetust (mh ka rahalist) neile Rakvere lihakombinaadi töötajatele, kes soovivad ümber õppida ja asuda tööle mujal, seeläbi väljudes ametist, millel on otsene hävitav mõju nii loomadele kui inimestele. Mida raskem on lihatööstusel leida endale töölisi, seda keerulisem on sellel tööstusharul kui ajale jalgu jäänud looma-, inim- ja keskkonnavaenulikul tegevusel ellu jääda.

Pikemas perspektiivis aga saame nii loomi kui tapamajades töötajaid kõige paremini aidata veganluse abil. Hakates veganiks ehk loobudes loomsetest toodetest saadame loomatöösturitele sõnumi, et meil pole vaja tapamaju ega nende pakutavaid töökohti, mille sisuks on elusolenditele kannatuste põhjustamine ja nende elude lõpetamine. Niimoodi väldime ka olukorda, kus loomatöösturid saavad ekspluateerida kõige haavatavamad inimesi selleks, et tappa kõige haavatavamaid loomi.

KADRI AAVIK
MTÜ Loomus liige
Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige
Tallinna Ülikooli ametiühingu juhatuse liige
sotsioloog