NELLY MÄEKIVI / semiootik
Loomadest, keda inimesed võivad kohata loomaaedades, safarides, bioparkides, pälvivad enim tähelepanu lõvid, elevandid, kaelkirjakud, jääkarud, šimpansid ja veel nii mõnedki suured imetajad. Nemad on magnetid, kes tõmbavad publikut ja pakuvad elamusi. Selgrootud, kalad ja roomajad ei ilmu sugugi nii tihti kujutluspilti, kui kuuldub sõna “loom”. Sellist liigilist (või isegi klassilist) eelistust võib pidada mõistetavaks, eriti kui arvestada inimese enese kuulumist imetajate klassi, mis ühtlasi viitab asjaolule, et meie bioloogiline ülesehitus, meie poolt kasuatavad kommunikatsioonikanalid ja –viisid omavad enim ühisosa just teiste imetajatega. Eesti juurtega Saksa bioloog Jakob von Uexküll sõnaks selle kohta, et meie ehitusplaan ja tähenduslik toimimine ning tajumine — omailm — omab suuremat ühisosa just imetajatega, võrreldes lindude, roomajate või kaladega. Omalt poolt kinnitab väidet ka looduskaitse bioloog Robert Lacy: “Harilikult seostub soojus, mida teise looma vastu tunneme, osalt sellega, kui sarnased on tema tunnusjooned ja ilmed meie endi omadega — isegi, kui tõlgendame neid ilmeid vääralt. Näiteks silmikdelfiinid, oma ülespoole kaarduvate suunurkadega, naeratavate suudega, on ääretult sümpaatsed. Ettepoole vaatavate silmadega loomi tajutakse tundlike ja altimatena kui loomi, kelle silmad asetsevad pea külgedel, vaatamata asjaolule, et enamik imetajatest, kelle silmad vaatavad ettepoole, on kiskjad, kes vajavad head sügavustaju (saagi tabamiseks), ja enamik imetajast, kelle silmad paiknevad pea külgedel on taimtoidulised ja mitteagressiivsed saakloomad. Vastsündinud ja noorloomad kutsuvad inimestes esile suuremaid emotsionaalseid tundeid, võibolla sellepärast, et me ise oleme neoteensed ja loomabeebid näevad välja rohkem nagu meie.”
Iseenesest ei omaks liigiline ebavõrdsus (st olukord, kus imetajaid eelistatakse teistele klassidele) erilist tähtsust, kui küsimus seisneks pelgalt selles, kes kellele meeldib. Küll aga omab liigiline ebavõrdsus tähtsust olukordades, kus lisaks tähelepanule vajavad liigid ka kaitset, olukordades, kus vajatakse inimeste toetust liikide säilimisele. Sellistel puhkudel on karismaatilised suured imetajad selges eelisseisus — nemad on võitnud inimeste tähelepanu, kaastunde ja toetuse, aga mis saab teistest?
Viimase viieteistkümne aasta põhiline osa looduskaitsele suunatud säilitusprogrammidest on tegelenud ja tegelevad üldjuhul siiani karismaatiliste suurte imetajate, vähemal määral ka lindudega (nt Tallinna Loomaaedki on viimasel kümnendil osalenud Euroopa kiskjate kampaanias, inimahvide kampaanias, ninasarvikute kampaanias, tiigrite kampaanias; tõsi, lisaks ka kahepaiksete ja kilpkonnade kampaanias). Rahvusvahelise Looduskaitseliidu eelmise aasta andmete kohaselt moodustavad imetajad 16% kõigist ohustatud loomadest (st lisaks imetajatele on kaasatud ka linnud, kahepaiksed, roomajad ja kalad). Nii tekib ebakõla, kus põhitähelepanu pööratakse suurtele imetajatele, kuigi näiteks ohustatud kalaliike on neist ligi kaks korda enam. Selline ebavõrdsus (või isegi ebaõiglus) tundub kummaline, kui mõelda ökosüsteemidele ja toiduahelatele — erinevate liikide vastastikkustele suhetele; lisades siia juurde veel looduskaitse bioloogide järjekindla väite, mille kohaselt on nad liikide suhtes pimedad, mis tähendab, et “liblikas on väärt sama palju kui põder”. Tõesti kummaline olukord.
Siiski võib antud vastuolu lahendava seletusena näha, et ka looduskaitsjad on hakanud mõistma nende tegevuse tegelikku loomust. Zooloog ja looduskaitse bioloog William Conway lausub: “Ürgse looduse kaitse on põhimõtteliselt sotsiaalne protsess. Lõppkokkuvõttes sõltub see vähem küsimusest “kuidas” kui küsimusest “miks”. Elusate loomade olemasolu ja karisma on parimad vastused.” Erinevate liikide kaitse põhineb avalikkuse kaasamisel — vaja on inimeste tuge, nii moraalset kui majanduslikku. Selle saavutamiseks kulub aga kõige vähem ressursse, kui keskenduda nendele loomadele, kellega inimestel juba on emotsionaalne side, kellega nad suudavad lihtsamini suhestuda. Inimesi on kergem veenda neid toetama. Nõnda võib väita, et suuri karismaatilisi imetajaid kasutatakse lipuliigi või tunnusliigina (flagship species), mis üldjoontes tähendab, et kui liik on piisavalt populaarne (nt hiidpanda, orangutan) tagamaks avalikkuse toetust tema päästmisel ― kui tehakse pingutusi kaitsta looma ja tema looduslikku elupaika, siis ühtlasi tagatakse ka nende (vähem populaarsete) liikide kaitse, kes jagavad karismaatilise loomaga elukeskkonda. Nii lähenedes jäävad küll teised klassid imetajate varju, kuid kaitsmise tulemus võib osutuda efektiivsemaks, kui puhkudel, kus inimeste kallutatust ei arvestata.
Teisisõnu võib väita, et liigikaitse sõnumi levitamiseks ja vastava eesmärgi saavutamiseks kasutatakse neid loomi, kellele juba kuulub inimeste tähelepanu ehk karismaatilist megafaunat — suuri imetajaid.