Artikkel ilmus 17. oktoobril 2921. aastal Postimehe Lemmikloomas. Intervjuu tegi ajakirjanik Helen Eelrand Anu Tensinguga, kes tegutseb loomade kaitsja ja päästjana kahel rindel: MTÜ Loomus juhatuses ja kassihoidjana Pesaleidjas. Ta tõdeb rõõmuga, et eeslaste suhtumine loomadesse näitab järjest rohkem paranemisemärke ning veganiks hakkamine pole enam raske.

Millal ja kuidas jõudsite loomade abistamiseni, kas see soov on juba lapsepõlvest kaasas?

Ma arvan, et olin lapsena nagu iga teine. Eks ikka kõik kassid sai ära paitatud ja sõbralikumad muidugi ka kaissu võetud. Ent ega 90-ndatel ei räägitud loomade eestkostest sedasi nagu tänasel päeval või siis see lihtsalt ei jõudnud minuni.

Ent ma mäletan üht huvitavat lugu oma lapsepõlvest. Olin siis vast 9-10-aastane ja läksime õega külla vanaisale, kel olid kodus kanad. Ta oli ikka selline vanema põlvkonna mees, kes ei tulnud kohe selle peale, et õhtusöögiks tehtavat kana ehk ei peaks lapse nähes hukkama. Ja sellest, et ma keeldusin seda kana hiljem söömast, tuli ikka palju-palju pahandust. Tavaliselt öeldaksegi selle loo peale, et pole ime, et minust hiljem vegan sai.

Liha söömisest loobusin ma aastal 15-16-aastaselt, nüüd siis juba 15 aastat tagasi. Järgemisi kadusid ka muud loomsed tooted minu elust. Mõnikord tagasi mõeldes tundub päris naljakas, et nüüd on taimseid piimasid ja muid vegantooteid isegi väikestes külapoodides ja bensiinijaamades, ent ülikooli ajal Tartus elades saatis ema mulle postiga sarapuupähklipiima, sest seda ega ka tegelikult teisi taimseid piimasid Tartust eriti ei leidnudki.

Ent loomadega hakkasin ma aktiivsemalt tegelema, kui peale ülikooli Tallinnasse kolisin ja ausalt öeldes suhteliselt juhuslikult MTÜ Pesaleidja kuulutust nägin, et otsitakse vabatahtlikke. Kui olin mõned aastad aktiivselt Pesaleidjas juba kassidega tegelnud, siis mõtlesin, et tahaks tegeleda loomateematikaga ka laiemalt, läksin vabatahtlikuks Taimetoidumessile, mis on sellest aastast uue nimega Veganmess. Seal jätsid mulle loomade eestkoste organisatsiooni Loomus inimesed niivõrd toreda mulje oma pühendumise ja soojusega, et polnud kahtlustki, et just selle seltskonnaga koos ma tegutseda tahan.

Kuidas lähedased sellesse on suhtunud, kas loomade päästmine toob vahel kaasa ka vaidlusi?

Teistega sel teemal rääkides olen avastanud, et mul on tegelikult tohutult vedanud, sest mul on väga toetav pere. Tõsiseid vaidluseid meil sel teemal tekkinud ei ole isegi, kui me kõiges samal meelel ei ole. Pigem on just vastupidi, toetavad ka omalt poolt, näiteks annetavad, ostavad heategevuslikke meeneid või löövad aeg-ajalt kaasa vabatahtlikuna. Ka on mitmed mu pereliikmed Pesaleidjast kassid adopteerinud.

Isegi veganlus, mis paljudes peredes vaidlusi tekitab, ei ole meie peres kunagi probleem olnud. Jõuludel on alati meil laual ka veganvalikuid ja hapukapsas valitakse alati selline, millel on vegan märgis peal. Ema alati kirjutab või helistab mulle, kui kohalikust poest mõne uue vegantoote leiab, ning üks pereliikmetest on selle aasta alguses ka veganiks hakanud.

Sõpradega on muidugi ka vedanud, alati on arvestatud ja toetatud, sest tegelikult erinevused rikastavad sõpruskonda. Kui pole jälle pikemalt mõnd sõpra näinud, siis on tore rääkida, millega keegi vahepeal tegelenud on. Hiljuti ka üks sõber pidas sünnipäeva ja küsis enne igaks juhuks ka üle, mida võiks lauale tuua, et ka mina saaksin söönuks. Samas muidugi ka paljud sõbrad on mul ise loomade eestkoste maailmas sees.

Millised on kõige hinge minevamad lood, millega olete kokku puutunud?

Kohe tuleb meelde muidugi päev, mil Eestis said keelustatud karusloomafarmid, ja kõikide loomasõprade tohutud emotsioonid, mis kestsid nädalaid. See võitlus oli kestnud juba 15 aastat ja nende inimeste arv, kes sellesse olid oma panuse andnud, on tohutu. Mõnikord tundub siiani natuke uskumatu, et see tõepoolest nii läks. Rõõmuhõiskeid ja õnnitlusi tuli ka üle terve maailma. See teeb alati südame soojaks kui loomaõiguslikud ja loomakaitseorganisatsioonid üle terve maailma üksteist toetavad ja innustavad, sest tegelikult peamegi ju kõik kokku hoidma, vaatama asju maailma mastaabis ja liikuma koos loomasõbralikuma maailma poole.

Positiivse poole pealt tulevad mulle kohe meelde kassid, kes on aastaid kodu oodanud ja siis lõpuks leidnud selle päris oma, või kassid, kes on sattunud varjupaika väga raskes seisus, ent tänu headele inimestele terveks saanud ja päris oma kodu leidnud. Näiteks Geroi, kes leiti tohutu kaelahaavaga, ent peale operatsiooni ja pikka ravi sai vanahärrast justkui lõbus kassipoeg. Samas kassid, keda ei õnnestu päästa, mõjuvad just kõige raskemalt.

Kui palju teil endal koduloomi on ning milline on nende päritolu?

Mul on praegu kodus kaks oma kassi ja üks hoiukass. Esimene neist on Ronni, ilus sini-rohesilmne poiss, kelle ma adopteerisin Võru loomade varjupaigast 2013. aasta kevadel. Mul oli kindel mõte, et soovin just kedagi, kellele oli raskem kodu leida. Väga raske oli muidugi kassi valida, ent piisas ühest pilgust ja ma teadsin, et ta oli see õige. Ta oli väike arglik poiss, kes kõigepealt elas mul riiulis paar kuud, sest hirm oli suur, aga praegu tervitab rõõmsalt isegi võõraid inimesi.

Teine kass, kelle ma võtsin, on Proua. Temaga oli natuke naljakam lugu. Nimelt olin uus vabatahtlik Pesaleidjas ja üks teine vabatahtlik mainis mulle, et tal on kodus hoiukass, keda teised kassid kiusavad. See oli minu jaoks nii kurb, et paar päeva hiljem oligi ta kokku pakitud ja teel minu poole. Tegemist oli siis parajalt ümmarguse 15-aastase ühesilmse kassiprouaga, kes oli korraga väga armastav kui ka parajalt tige ja upsakas. Nüüdseks on ta passi järgi juba üle 21 aasta vana, aga ikka kõbus ja lõbus.

Minu hoiukass La Muu sattus mu juurde ligi aasta tagasi sellised lihtsal põhjusel, et ta oli ühes teises varjupaigas nimetuna eutanaasia nimekirjas ja see tundus mulle lihtsalt ebaaus. Kuidagi teisiti ma seda seletada ei oskagi. Nüüd on ta minu kodus ja Pesaleidja nimekirjas. Põnev on jälgida, kuidas ta areneb. Tal ilmselt ei ole kunagi varem olnud positiivset kokkupuudet inimestega, sest ta siiani pelgab kõiki inimesi, isegi mind. Ent väikesed edusammud ikka on – mõnikord mängib ta väga agaralt minuga, kuni avastab, et on mulle kogemata natuke liiga lähedale tulnud. Siis tasub ikka ju korraks igaks juhuks nurga taha peitu pugeda.

Tegutsete nii Loomuses kui Pesaleidjas. Kuidas te seda jõuate ja milline on olemuslik vahe nende kahe MTÜ vahel?

Ma arvan, et see on prioriteetide küsimus – kui teema on sulle oluline, siis leiad ka võimaluse, kuidas vastavalt oma võimalustele panustada. Tegelikult paljud, kes tegutsevad mõnes heategevuslikus organisatsioonis, on ka muidu ühiskondlikult aktiivsed ja tõenäoliselt panustavad aeg-ajalt ka mõnes muus organisatsioonis.

Ent tuleb siinkohal meeles pidada, et panustamine ei peaks ega tohiks tähendada, et panustad kogu oma vaba ajaga. Tihtipeale see on keeruline, sest teema on südamelähedane, inimesed nii motiveerivad ja alati on sisimas tunne, et peaks ikka veel rohkem tegema. Kuid kindlasti tuleb regulaarselt võtta ka aega, mil sa nende teemadega üldse ei tegele, ja meeles pidada, et sa ei pea kellelegi olema 24/7 kättesaadav. Muidu sa ei saa kunagi korralikult välja puhata. Õnneks nii Pesaleidjale kui ka Loomusele on selline suhtumine omane.

Loomus ja Pesaleidja on oma toimimiselt ja olemuselt tegelikult üpris erinevad juba seetõttu, et Loomus on loomaõiguslik organisatsioon ja Pesaleidja on loomakaitseorganisatsioon. Loomuses tegutseme tavaliselt suuremate teemadega nagu seadusandluse ning ühiskondliku suhtumise ja tarbimise mõjutamine. Töötame ka regulaarselt koos rahvusvaheliste ja teiste riikide loomaõiguslike organisatsioonidega. Näiteks tänu Loomuse pikaajalisele tööle on keelatud metsloomade kasutamine meelelahutuses ning olnud suvel võttis riigikogu vastu eelnõu, mis keelustas karusloomafarmide tegevuse. Pesaleidjas vabatahtlikel on peamine roll kasside otsesel abistamisel, näiteks kassidega kassitoas tegelemine, hoiukodu pakkumine, kasside transportimine kliinikusse ja tagasi jne.

Millisena tunnetate Eesti inimeste suhtumist loomadesse? On see aastatega kuidagi paranenud? Kus näete valupunkte?

Ma tunnen, et inimeste suhtumine on paremaks muutunud juba seetõttu, et sellest räägitakse palju rohkem ja see on igalpool nähtavam. Loomatemaatika on igapäevaselt meedias, vegantooteid on juba laialdaselt kättesaadavad, ligi 100 söögikohta on liitunud Loomuse programmiga Taimsed Valikud, pakkudes igapäevaselt tavamenüüs veganvalikuid jne. Näiteks veganiks hakkamine on aastatega kindlasti palju lihtsamaks läinud, info on kättesaadav, veeb on retsepte täis ning Eesti Vegan Selts pakub ka professionaalset toitumisnõustamist.

Üks valupunkt, mille ma tahaks välja tuua on see, et kuigi loomateematikast ja keskkonnahoiust räägitakse mõlemast palju, ei taheta rääkida loomakasvatuse mõjust keskkonnale. Loomatööstus on üks suurimaid keskkonnareostajaid, ehk isegi suurem kui transpordisektor.

Kuidas saaks igaüks aidata, et loomade heaolu Eestis paraneks?

Ma arvan, et kõige olulisem on ausalt rääkida nendel teemadel, nt loomadest, keda kasutatakse loomatööstuses või meelelahutuses. Seda ei pea kuidagi pehmendama, keerutama või ilustama. See teema ei olegi ilus või lihtne, ent see ei tähenda, et peaksime seda vältima, sest sedasi ka miski ju ei muutu.

Kindel viis, kuidas veel toetada loomade heaolu, on mitte toetada loomatööstust, selle asemel näiteks vali taimne toit, ära nahka ega karusnahka. Organisatsioonid ootavad ka alati uusi tublisid vabatahtlikke ning on alati tänulikud annetuste eest.