„Pesitsusrahu ei ole luksus, vaid ökoloogiline miinimum“ – Loomuse taskuhääling Ida Raadios “Loomade Hääle keskkonnaeri” Kaarel Võhandu (Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja) ja Farištamo Elleriga (Loomuse kommunikatsioonijuht)
18. märtsil 2025, tõi Ida Raadio «Loomade hääle» saade kuulajateni mõtlemapaneva dialoogi pesitsusrahu ja elurikkuse kaitse teemal. Saatejuht Farištamo Eller vestles Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhanduga, avades linnade, põldude, niitude ja metsade mõju meie tiivulistele naabritele.
Vestlus algas ootamatu fookusega – linnad ei pruugigi olla lindudele pelgupaiga vastand. Osa liike – varblased, tuvid, kuldnokad, kajakad – eelistabki linnakeskkonda, sest „süüa on rohkem ja kiskjaid vähem“. Samal ajal tekitavad just edukamad liigid inimestes ärritust: varesed kraabivad prügikaste, kajakad karjuvad katusel. Võhandu tuletas kuulajatele meelde, et inimesel on moraalne kohustus taluda teisi liike, sest „loodusele on tegelikult üsna vähe ruumi jäänud”. Linnas toimetav loomasõber võiks lõigata hekke ja põletada risuhunnikuid enne märtsi lõppu; suvel tasub töö lükata augustisse, et vältida pesade lõhkumist. Omavalitsustele soovitas ekspert “vähem heakorra steriilsust, rohkem põõsarinnet ja lamapuitu”, sest just räämas nurgad pakuvad lindudele pesitsusvõimalusi.
Kui linnad osutuvad paradoksaalselt kohati turvaliseks, siis põldudel on lindudel kõige keerulisem. Euroopa Liidu toetused tõid endaga kaasa massilise pestitsiidikasutuse ja intensiivse monokultuuri; põllulinnustiku arvukus on langenud poole võrra. Põldlõoke veel püsib, kuid kiivitaja on juba langustrendis. Võhandu lahendus on lihtne: väiksemad põllumassiivid, mürkide vähendamine, ja lilleniidud põlluäärtes. Need meetmed ei ole heategevus, vaid põllumehele kasulik tasuta kahjuritõrje – linnud söövad putukaid, kes muidu saaki rikuksid.
Rohkem kui pestitsiidid tapab niidulinde ülivarajane niitmine. Kui rohumaa pannakse traktoriga laiaks mai lõpus, purustatakse pojad enne, kui need endale sulgi jõuavad kasvatada. Varasemat aeglasemat vikatiniitmist meenutades tõdes Võhandu, et tänapäeva kombainid on lihtsalt „liiga kiired“. Lahendus oleks ajakava nihutamine juuli keskpaika ja osaline niitmine – pool niidust maha, pool alles, et linnud saaksid äärealadele taanduda, samuti kindlasti MITTE keskele kokku niitmine.
Keskne osa saatest pühendus metsadele. Võhandu sõnul on Eesti raiemaht 1990ndate aastatega võrreldes kolmekordistunud ja kiirelt kasvavad harvesterid töötavad kogu aeg, ka kevadel, kui pooled Eesti linnuliigid on pesas. Avalik toetus pesitsusrahule on seejuures muljetavaldav – ligi 93% elanikest ja 95% metsaomanikest pooldavad kevadsuviste raiete pausi. Ent reaalselt peab vaid riigimetsa haldaja RMK osaliselt raierahu 15. aprillist 30. juunini. Ekspert nimetas seda sammuks õiges suunas, ent loomulikult poolikuks, sest kui juuli alguses harvesterid taas käima lükatakse, hävinevad massiliselt hilisemad pesakonnad.
Ornitoloogiaühing pakub kompromissettepanekut: kaitsealadel raierahu 15. märtsist 31. augustini, majandusmetsades 15. aprillist 15. juulini. Selle seadustamine hoiaks kokku ka maksumaksja raha, sest keskkonnainspektorid ei peaks kolm kuud metsas pesi taga otsima.
Saate üheks mõjusaimaks hetkeks kujunes arutelu, kuidas metsade noorenemine kaotab vanad õõnsused ja hiigelpuud, mida vajavad näiteks nii rähnid kui kotkad. Võhandu tõi näite: vanas loodusmetsas võib pesitseda üle kümne linnupaari hektari kohta, noores kultuurmetsas vaid kolm. „Puude istutamine ei taasta ökosüsteemi – mets kujuneb vähemalt sada aastat“.
Eestis on haruldane üksmeel – rahvas, väikemetsaomanikud ja loodusteadlased tahavad pesitsusrahu. Suurim takistus pole majandus, vaid otsustusjulgus. Elurikkuse vaatevinklist on iga väljavedamata tihumeeter investeering tulevikku: vähem mürke, rohkem laululinde, pikemalt kestev mets, mis pakub kodu nii kakule kui meile endile.
Kui kevadine mets kõlab tühjalt, ei süüdista me lõpuks masinat, vaid iseennast. Veel pole hilja – kuulame juba sel märtsil linnulaulu ja anname lindudele hääle tagasi!