Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl saatejuht Sven Paulus vestles meie kahe Tartu vabatahtlikuga ning uuris neilt, mis innustas neid Loomusega liituma ning mis Loomuses veedetud aeg neile õpetanud on.
Laura Vilbiks on Tartu Ülikoolis riigiteaduste ja filosoofia tudeng. Aktiivse üliõpilasena teeb ta raadiosaateid ja Müürilehte ning toimetab tudengiportaali Poliitikalabor. Umbes kuus aasta eest liitus ta loomaõigusliku organisatsiooniga Loomade Nimel, mis hiljem Loomusega ühines.
Loomaõiguste juurde jõudis ta läbi veganluse. Olles olnud taimetoitlane, korjas ta 14-aastasena ingliskeelsest meediast üles veganluse paradigma ning hakkas otsima selles vallas tegutsevaid Eesti organisatsioone. Silma jäi Loomade Nimeli kuulutus, kus otsiti videote tegemiseks uusi vabatahtlike. Filmindushuvilisena alustas ta farmiloomade elu kujutavate videote monteerimisega ning tuli üritustele appi infot jagama. Sealt sai alguse tugev sõprus Loomade Nimeli inimestega, mis on teda loomaõigusluse juures hoidunud tänase päevani.
Maaja on prantsuse keele õpetaja ja Loomuses töötab 2017. aastast ta infokoordinaatorina. Loomaõigusteni jõudis ta läbi Eesti Loomakaitse Seltsi, kus töötas väärkoheldud ja hulkuvate loomade juhtumite kordinaatorina.
Laurale on Loomuses oldud aeg andnud palju avarama pildi loomaõiguslusest nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil. Lobitöö huvilisena on tal olnud võimalus end kurssi viia Eesti seadusandlusega. Poolas, Leedus ja mujalgi toimunud loomaõiguslaste kogunemised on aga aidanud luua rahvusvahelisi tutvusi ning mõista, et riigipiiridest sõltumata seistakse kõikjal samade väärtuste eest. Ka Maaja tõstab esile rahvusvahelisi toredaid tutvusi ning rõhutab, et loomakaitse taustaga inimesena oli tal huvitav elada sisse loomaõigusluse maailma.
Praeguseid arenguid maailmas peab Maaja igati rõõmustamisväärseteks: “Kui mina alustasin, olid inimesed Eestis loomakaitsest ja loomaõiguslusest palju vähem kuulnud ning näiteks farmiloomade heaolust ei osatud-teatud üldse rääkida. Ka veganlus oli tollal põhimõtteliselt tundmatu mõiste. Pragu aga tuleb laiast maailmast pidevalt uudiseid selle kohta, kuidas riigid võtavad vastu loomade heaolu parendavaid seadusi. Arvan, et tänu inimeste teadlikkuse tõusule on ka valitsused sunnitud seadusi muutma ning sedaviisi lähevad asjad paremaks.”
Laura leiab, et loomaõiguslikud teemad võiksid leida rohkem kõlapinda ka akadeemilisel maastikul: “Filosoofias ja eetikas on loomadele pühendatud üpris marginaalne osa. See on asi, millele tahaksin tulevikus kindlasti rohkem tähelepanu pöörata. See on mind rohkem huvitama hakanud just tänu igaaastasele loomaõiguste konverentsile, kus sai see aasta kuulda ka filosoofilise suunitlusega ettekandeid.” Laura lisab, et poliitilisel tasandil kipuvad kodumaised erakonnad loomaõiguslikest teemadest täiesti mööda vaatama. Lääne-Euroopas võib aga suuremate erakondade programmidest leida juba lubadusi tegeleda selliste oluliste teemadega nagu loomade pikamaa transport ning karusloomafarmid.
Maaja leiab, et põllumajandusloomade olukord vajaks kindlasti riiklikul tasandil tähelepanu, kuid paraku eeldaks see pisut teistsugust valitsust ning Riigikogu koosseisu. Too muutus peab aga algama teadlikumast valijaskonnast. “Olen väga positiivne inimene. Ma usun alati, et lõpuks läheb kõik hästi. Lihtsalt see võtab aega,” lõpetab Laura mõtiskluse helge noodiga.
Kust tuleb aga see meelekindlus valitud põhimõtetele kindlaks jääda ning vastuvoolu ujudes maailma vägivallatumasse suunda vedada?
Laura tõstab esile samas valdkonnas tegutsevatelt sõpradelt saadava innustuse ning usu, et kui nõnda paljud inimesed selle nimel töötavad, ei saa see jääda tulemusteta. Samuti on innustav näha vegankogukonna pidevat kasvu ning veganvalikute aina laiemat kättesaadavust, mis annab alust oletada, et usaldus vegantoidu vastu tõuseb ning järjest kasvav lihatarbimine ühel hetkel taas languskursile pöördub.
Maaja leiab, et tema jaoks on võti keskendumine positiivsete lahenduste leidmisele, selmet valutada südant praeguse koleda olukorra pärast: “Kui ma vaataksin igapäevaselt koledaid videoid ja ja mõtleksin nende jubedate numbrite peale, siis lõppeks see ilmselt halvasti ja ma ei tahaks enam üldse loomakaitse ja -õiguslusega tegeleda. Olen näinud selliseid inimesi, kes on just sellistel põhjustel lõpetanud. Muidugi tuleb ennast olukorraga kursis hoida, kuid see ei ole peamine. Enamik minu lähedasi, sõpru ja tuttavaid, samuti minu perekond, kannavad samasuguseid põhimõtteid nagu mina ning nendega suhtlemine annabki mulle väga palju positiivset. Seetõttu näen, et mul on energiat, et edasi tegutseda.”
“Just seetõttu soovitangi kõigile, kes tunnevad ennast kuidagi üksi, otsida nendest gruppidest, mis Facebookis on, endale uusi tuttavaid või liituda mõne organisatsiooniga, mis tegeleb sarnaste asjadega nagu Loomus. See kogukond aitab hoida alal motivatsiooni ja usku, mida on raskete teemadega tegelemisel tarvis. Mind on see ka väga palju aidanud,” lisab Laura.
Ka uued inimesed on igati teretulnud Loomuse tegemistes kaasa lööma. “Kui inimesel on aega üle ja ta tunneb, et tal on kasulikke oskusi, ta soovib aidata loomi ja seeläbi tegelikult ka Eesti ja maailma ühiskonda, siis võiks ta kindlasti liituda ja anda kõigesse sellesse oma panuse. Või kui tal on sarnased põhimõtted, aga tal on igav või ta tunneb, et ta on üksi oma ideede ja mõtetega, tal ei ole kellegagi suhelda, ta tahab leida uusi sõpru, siis ka see on tegelikult väga hea põhjus liitumiseks,” innustab Maaja.
“Mina ise liitumise ajal otsisin ka endale sõpru ja tuttavaid ning ma näen, et olen seda 100% saanud Loomusest ja Loomade Nimelist. Ma olen väga tänulik kõikidele nendele inimestele ja arvan, et see on üks kohutavalt vajalik kogemus, mis kannustab ka sind rohkem uurima selle valdkonna kohta ja siis sa ei lange nii lihtsalt tagasi mugavustsooni ega hakka taas tarbima ebaeetilisi tooteid,” noogutab ka Laura kaasa.
Lõpetava mõttena jääb kõlama, et “lõppude lõpuks saab maailma päästmine alguse ikkagi igast inimesest endast”.
Kuula intervjuud SIIN.
Kui sa soovid samuti panustada maailma loomasõbralikumaks muutmisesse, siis täida uue vabatahtliku ankeet meie kodulehel.
Kokkuvõtte Sveni vestlusest Laura ja Maajaga pani kirja Loomuse vabatahtlik Eerik Sven Puudist.