KARIN BACHMANN, MATTIAS TUROVSKI
Tänane Maalehe artikkel „Karusloomakasvatus toodab jäätmetest miljoneid eurosid” püüab alates pealkirjast juhtida tähelepanu kõrvale karusloomatööstuse põhiprobleemilt, mida peita on ammu võimatu: et karusnahk on ebaeetiline, ebavajalik ja keskkonnale kulukas luksuskaup.
Diskussioon meedias käib. Üle võrgu visatakse teineteise poole vanu kuuldud argumente. Loomakaitsjad väidavad jätkuvalt, et karusloomakasvatus Eestis (ja mujal) ei ole eetiline ning on jõudnud oma õigustatud eluaja lõpusirgele, seda vähemalt arenenud maade põllumajandussektori osana. Karusloomakasvatuse pooldajad aga väidavad, et ühel või teisel põhjusel ei ole loomakaitsjate seisukohad õigustatud. Küll seetõttu, et karusloomakasvatus aitab Eesti põllumajandust ja ei toetu oma tegevuses subsiidiumile, pakub jätkusuutlikke töökohti maakohtades või et kui karusloomaksavatus Eestis ka keelustataks, suureneks selle võrra ainult naaberriikide oma.
Loomade eetilise kohtlemise ja nende heaolu tagamise küsimustes toimetatakse kusjuures üsna läbimõtlemata väidetega. Nii on karusloomakasvatust õigustavatel osapooltel levinud sõnavõtud stiilis, et karusloomakasvatus ei ole ebaeetiline, sest teiste põllumajandusloomade nagu intensiivfarmides elavate sigade, lehmade või kanade olukord ei ole samuti kiita. Või siis, et karusloomi ei saa pidada metsikuteks loomadeks, seega puuduks neil justkui õigused inimväärselt liigiomasele kohtlemisele; et koos kasvanduseeluga kaoksid justkui automaatselt valu- ja stressitundlikkus, liikumis- ja muud liigiomased vajadused; või et looma heaolu on kaunis subjektiivne asi ja seda ei ole võimalik objektiivselt hinnata. On mindud koguni nii kaugele, et väita, nagu oleks karusloomakasvatus oma tänasel kujul õigustatud ning igati eetiline kuna inimkond on juba kütt-korilase aegadest saati karusloomi oma riietuses kasutanud.
Tõsiasjaks jääb, et mida iganes proponendid ka välja ei mõtle, mis iganes argumente majanduslikest tulemitest kuni tagatud tööstusstandardite ja ekslike põhjendusteni eetilisest vaatevinklist ka letti ei laota, ei kummuta neist mitte ükski loomakaitsjate põhiseisukohta – et loomadele kannatuste põhjustamine ei ole õigustatud, kui see pole just vältimatu (mida luksuskaup kahtlemata ei ole). Nii nagu ei adresseeri neid ka Maalehe artiklis viidatud Eesti Maaülikooli uuring, milles loomade heaolu või eetilise kohtlemise alustest pole sisuliselt sõnagi juttu.
Karusloomakasvatuse argumendid põruvad järjest kõvemini. Põruvad, sest ka kodu- ning põlluloomad on loomad, nii nagu ka inimesed on loomad. Põruvad, sest heaolu ei ole üldse subjektiivne asi – pane käsi kuumale pliidile ja kohe saab hästi objektiivseks. Põruvad, sest me ei ole enam ammu kütt-korilased, sest meil on seadused, kirjandus, kultuur, arenenud ühiskond, sest meil on eetika! Vatijoped on ka.
Sellest, kui vältimatu on intensiivfarmides elavate teiste loomade kannatused, pole loomakaitsjate endi seast väljaspool juttu tehtud põhjusel, et see ei ole seotud karusloomade kannatuste ja käesoleva teemaga. Mitte, et see ei oleks mõtlemise koht. Karusloomakasvatuse proponentide poolt on selles argumendis aga üldine arutlusviga. Sama hästi võiks siis väita, et orjatööstus on tänaseni õigustatud, kuna Aasias ju nagunii tegutsevad ilma õiguste ja palgata inimvarjud, kes Lääne-Euroopale odavaid riideid toodavad. Sama hästi võiks väita, et majanduslik kasu õigustabki välditavate kannatuste põhjustamist. Ometi ei kaalu majanduslik kasu üles nende kannatusi, kellest see ühiskond tegelikult koosneb. Meie ühiskond on ju ometi arenenud nii kaugele, mõistmaks, et kuidas me kohtleme endast nõrgemaid peegeldab ainult meie endi alusväärtuseid. Kõikides karusloomafarmide pooldajate argumentides on arutlusviga, sest need argumendid justnimelt püüavad õigustada loomadele üleliigsete kannatuste põhjustamist, mitte ei ürita nende olemasolu ümber lükata. Martin Luther King ütles oma kuulsas kõnes välja Ameerika poeedi Emma Lazaruse kuldse lause – kuni kõik ei ole vabad, ei ole mitte keegi vaba.
Luige laadale toodud puurirebase juhtum on ühiskonnas toimunud paradigmapöörde indikaator, mis liigub vääramatult keelustamise suunas: rebase armetust olukorrast ei alarmeerinud ajakirjandust otseselt mitte loomade eestkostjad vaid ajakirjandus otsis ise teemale tuge, mille tagajärjel viisid karusloomakasvatajad rebase ilma kommentaare jagamata minema. Ilmselt vastupidist tõestama pidanud aktsioon paljastas tahtmatult tööstuse tegeliku näo. Kui sadu rebaseid puuris nähes tõrgub mõistus seda vastu võtmast ning käivitub ennast kaitsev nn muutuv tundlikkus, siis ühe rebase ees on möödamineja võimetu kõrvale vaatama. On tagumine aeg arenenud maade eeskujul Eestiski sulgeda meie riigi jaoks tegelikkuses marginaalne tööstusharu, mis tarbib hoomamatutes kogustes elusaid olendeid, et teised elusad olendid saaksid punasel vaibal korraks kasukahõlmu lehvitada. Maailmas külmetavatele vaestele kasukaid välja ei jagata, lisaväärtuse tootmist ei toimu. Ka maailma punased vaibad on muutumas selle tööstusharu suhtes üha kriitilisemaks ning karusnahku kohtab neil järjest harvem – märk sellest, et pööre on jäädav.
Lõpetame maaelu ausa nime määrimise kuvandiga, justkui oleks karusloomakasvatus maainimese viimane päästerõngas, ilma milleta tühjenevad talud ja saabub üleüldine häving. Vastupidi – just eetilistest aspektidest tehtud valikud ja valikutest sündivad teod on läbi ajaloo olnud märgilise tähendusega tõelise progressi suunas – inimlikkuse suunas. Miljonikäivete kohta seda öelda ei saa.
Artikkel ilmus esmakordselt 12. mail 2016 Maalehes: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/lopetame-maaelu-ausa-nime-maarimise?id=74501653