Miks me vajame lemmikloomade positiivset nimekirja?

Loomuse podcastis Loomuse Akadeemia räägime erinevatel loomade õigustega seotud teemadel. Viimases saates vestles Loomuse kommunikatsioonijuhi Farištamo Eller Eurogroup for Animalsi eksperdi Nicholas Clarkiga.

Intervjuu on inglise keeles järelkuulatav siit:
Üles kirjutanud Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.

Rääkige natuke endast.

Olen olnud loomakaitsja peaaegu terve oma elu, kuid Eurogroup for Animalsis alustasin natuke üle aasta aasta tagasi. Minu taust on geoloogia ja inimökoloogia. Enne professionaalseks loomakaitsjaks saamist töötasin 10 aastat gümnaasiumis keemia-füüsika ja bioloogia õpetajana. Nüüd töötan seadustega, mis reguleerivad eksootiliste ja metsloomade kaubandust ja nende pidamist.

Eestis ei reguleeri pea ükski seadus lemmikloomade võtmist. Sa võid võtta endale sisuliselt iga looma, kas või lõvi, kui ta pole sündinud looduses.

Euroopas kasvatatakse näiteks tiigreid, keda müüakse Kaug-Idasse, tihti traditsioonilise meditsiini eesmärgil. CITES 1 nimekiri sätestab liigid, keda sa ei tohi võtta loodusest, kuid kui sa neid samu loomi vangistuses paljundad, siis teatud tingimustel on see võimalik. Inimesed ajavad tihti sassi ka selle, et metsloomi saab allutada, aga neid ei saa kodustada. Neil on jätkuvalt alles nende loomulikud instinktid, vajadused ja käitumuslikud jooned. Tavaliselt läbi hirmu ja treeningu nad õpivad, et ei tohi inimeste läheduses teatud asju teha.

Aga mille tõttu erinevates riikides pole sätestatud seadusi, et vangistuses sündinud metsloomi ei saaks kodus pidada? Hetkel on näiteks Hollandis nimekiri, kus on 30 loomaliiki, milliseid loomi lemmikloomadena pidada on lubatud.

Kui ma teaksin selle küsimuse vastust, siis poleks mu töökohta vaja. Aga isegi nendes riikides, kui positiivne nimekiri olemas on, et ei ole see veel jõustunud. Näiteks Hollandis jõustub see aastal 2024.

On palju väljakutseid, nii ühiskondlikud kui poliitilised, aga ka tehnilised. Hollandis võttis aastaid, et jõuda nende 30 liigini, kes praegu nimekirjas on ja välistada suur hulk teisi loomi. Oli vaja teaduslikult kontrollida ja põhjendada iga looma vajadusi. Kas looma on võimalik pidada väikesel pinnal, olenevalt loomast, kas teda on võimalik lasta välja, kas ta on öise iseloomuga, kas ta vajab väga erilist toitu, milline on tema eelistatud temperatuur, mis juhtub kui loom põgenema saab, kas ta võib olla ohtlik võõrliigina, kas ta võib kanda zoonootilisi haigusi jne.

Kõiki neid asju on vaja süstemaatiliselt analüüsida. Riikidel võivad olla piiratud ressursid ja samuti ka vastumeelsus. Mida nad unustavad, on see, et kui nimekiri on juba olemas, siis see lihtsustab väga palju ja annab lisaväärtust.

Teiseks puudub igasugune info selle kohta, kui palju loomi peetakse lemmikloomadena ja milliste loomadega kaubeldakse. Riigid ei pea selle üle arvestust ega jälgi seda. Kassidel ja koertel on küll passid ja ka registreerimiskohustus, kuid isegi see on väljakutse.

Kui Hollandis on nüüd positiivne nimekiri, kas teistel riikidel on nüüd seda lihtsam sisse viia?

Absoluutselt! Me peaksime üle Euroopa oma kogemusi jagama, oleme ju liit! Kui liiduriikides oleks ühtlased seaduses, siis oleks palju keerulisem loomi ebaseaduslikult osta. Osades riikides on aga olemas juba pikad negatiivsed nimekirjad loomadega, keda pidada ei tohi. Nad ei ole muutusteks valmis. Kuna aga loetamatul arvul loomi kannatavad, siis meie meelest on ainuke võimalus üle-Euroopaline positiivne nimekiri.

Loomi kasutatakse ka tihti staatusesümbolina, eriti kui tehakse Instagrami pildistamisi. Seda võib võrrelda sellega, kui inimesed laenutavad kalleid autosid.

Mõni aeg tagasi tegime uurimuse, mille raames avastasime ka ühe laisklooma müügikuulutuse. Nad on Euroopas väga haruldased. Müüja oli valmis seda meie inimesele kohe ilma küsimusteta müüma. Ta teadis, et see laiskloom ei läheks loomaaeda või loodusparki, vaid tavalisse majja lemmikloomaks, aga tema jaoks ei olnud see probleem.

Mida arvata sellest, kui inimesed peavad loomi disainielementideks? Näiteks kaunistavad kodu hiiglasliku akvaariumiga või võtavad kassipoja, kes sobib diivani värviga?

Paljude nn „disainloomade“ puhul inimesed unustavad, et nende aretamine on neile põhjustanud tõsiseid kannatusi. Füsioloogilised muudatused võivad olla seotud teiste geneetiliste muudatustega ja see toob omakorda kaasa probleeme kehas või isegi ajus.

Ilmselt on ka raske selgeks teha, kas loomad, keda müüakse, on tegelikult pärit vabast loodusest või mitte?

Maailmakaubandus on kohutav segadus, aga isegi Euroopa Liidus on kaubandus kohutav. Näiteks CITES’ sertifikaate saab võltsida ja seda tehakse väga tihti. Ka Europol on tunnistanud, et nende võltsimine on väga suur probleem. Tihti väidetakse, et need loomad on vangistused sündinud, kuid tegelikult on nad loodusest toodud. Neid tuuakse ebaseaduslikult loodusest juurde ka selleks, et värskendada vangistuses olevate loomade genofondi.

Paljud inimesed ütlevad, et kuna ohustatud liike on nii palju, siis meil on õigus neid loodusest võtta ja aidata. Minu küsimus ongi, et kust meie võtame endale õiguse otsustada, mis on õige sellele liigile või sellele ühele loomale, ja eriti seetõttu, et see on meie endi süü, et neil ei ole enam elupaiku, kus elada.

Esimene asi, mida me tegema peame on esitada küsimus, milliseid muudatusi peame meie tegema, et nende loomade ohtu sattumine ei toimuks. Peame lõpetama looduslike elukeskkondade hävitamise, muutma seda mida sööme või tahame, mõtlema, kas me saame elada suure aiaga majas jne.

Praegune lähenemine on väga inimkeskne. Kui arutelu alla tuleb, kas eraldada loomad loodusest ja neid liigi säilimise nimel aretada, siis on vaja olla väga ettevaatlik. On teatud olukordi, kus ma toetan inimeste sekkumist, kui neid loomi saab uuesti loodusesse viia, kui kõigi nende vajaduste eest on hoolitsetud. Aga reguleerimata kasvatajad, kes samuti väidavad, et nad teevad mida nad teevad liikide säilimise nimel on jama. Loomade aretamiseks on vaja ülimalt palju teadmisi.

Mõned temaatilised lingid: