Lugu ilmus Sakalas 1. jaanuaril pealkirjaga: Farištamo Eller: presidendi kõne oli kaunis ja siiras, ent jättis keskkonna taas vaeslapse ossa

Olles ära kuulanud president Alar Karise tegelikult väga ilusa ja siira aastalõpukõne, siis küsisin endalt äkki: “Mis siis õieti peab juhtuma, et uusaasta kõnes saaks kas või möödaminnes ära mainitud ka häviva looduse ja elukeskkonna katastroofiline olukord?”

Teadlased pöörduvad järjest jõulisemalt inimkonna poole selgitades väsimatult vajadust muuta ja muutuda, paljud inimesed teevad suuri jõupingutusi, et teadlaste sõnum poliitikuteni jõuaks, sest piiratud ressurssidega planeedil pole lõputu majanduskasv võimalik, aga “pidu Titanicul kestab”.

President mainis oma kõne alguses ära meid möödunud aastal laastanud kriisid: “Oli raske aasta. Lähedal lahvatanud sõja aasta, pingete, julgeolekuriskide, kõrgete hindade ja inflatsiooni aasta.”

Kõik väga õige, aga … Ootasin, et vajadus lõpetada kliimamuutuste põhjus – üha suuremate kasumite nimel planeedi ekspluateerimine – saaks natukenegi tähelepanu, sest ainult roheportaalides ja meedia teadusnurkades neist teemadest rääkimisest on vähe. Vajalikke otsuseid poliitikutelt pole aga ikka veel pea üldse. Eestiski ei rõhuta enamiku erakondade keskkonda puudutavad platvormid vajadust peatada inimtekkeline elurikkuse kadu ja kliimamuutused, ümber mõtestades näiteks toidutootmine ja toidujulgeolek. Ja üha kasvav nõudlus energia järele ning üleüldine liigtarbimine. Hämmastun pidevalt, kuidas näiteks toiduvalikute seos elurikkuse kao ja kliimakriisiga ikka veel tabuteema on. Inimene on oma jätkusuutmatu tegevusega, sealhulgas ka ebaeetilise toidu tootmisega, viinud planeedi katastroofilisse olukorda.

President meenutas muuhulgas eestlaste eesmärki 30 aastat tagasi – vaba Eesti – ning küsis: “Mis eesmärk on meil praegu?” Siiralt ilus vastus presidendilt kõlas: “Ikka vaba, enesega toime tulev ja oma elanikke mitte hätta jättev Eesti riik. Aga veelgi enam – ka vabaduse eest seisev, jõukas ja selge pilguga Euroopa.” Kuid ärme lepi pooliku lahenduse ja pooliku rehkendusega!

Inimkonnal ei ole enam luksust ignoreerida vajadust peatada meie jätkuvalt kestev tarbimishullus. Eestis on väga palju keerulisi otsuseid langetamata, need lükatakse kogu aeg erinevatel ettekäänetel edasi, kuni juba ongi uued valimised jälle ukse ees. Ja siis saab jälle otsast peale alata nii jalgade lohistamise kui õlgade kehitamisega.

Loodan, et võetakse südamesse meie presidendi antud soovitus olla nõudlik nii iseenda kui ka nende vastu, keda märtsikuus valima asume. Ma soovin, et kõik need, kel on sõna ja võimalus, võtaksid omale vastutuse ja juhiksid avalikkuse tähelepanu ka loodusele. Elukeskkonnale. Loomadele ning asjaolule, et Eestis on iga viies liik ohustatud. Asjaolule, et Eestis suureneb pidevalt juhtumite arv, kus inimesed pöörduvad looduse kaitseks kohtusse, et looduskaitsealasid lageraiutakse massiliselt, turba kaevandamise lubasid antakse jätkuvalt looduslikus seisundis soodesse ja rabadesse, salaküttimine pole kriminaliseeritud, kaitsealused liigid on jahiulukite nimekirjas … See nimekiri on väga pikk ning iga üksik punkt sellest vääriks kümneid ja kümneid omaette arvamusartikleid.

On mõistetav, et looduse hoidmine on keeruline ning kuni eesmärgiks on lõputu majanduskasv, siis ka võimatu. Looduse hoidmine või keskkonna väärtustamine on tööstuste vaates ju kahjumlik ning oma huvide kaitseks saavad suured tööstused palgata nii suhtekorraldajad kui advokaatide armee. Loodus aga enda kaitseks ise advokaati võtta ei saa ning looduskaitsjad võitlevadki tööstuste suurte rahade, kümnete ja sadade miljonite eurode ja dollarite vastu. Tööstustel on võimalused rahaliselt ka erakondi toetada ja eks seda tehaksegi. Selles pole otseselt midagi halba, kuni annetused ja lobistidega kohtumine ausalt kirja saab, aga … Meil ju pole selliseid võimalusi poliitikat mõjutada.

Looduse eest seismine on aga avaliku huvi eest välja astumine ning see lihtsalt tuleb muuta kõigi inimeste ühiseks eesmärgiks ja huviks. Suurem, edukam ja kaitstum Eesti on tohutu väärtus, kuid muutub kahjuks kiiresti väärtusetuks, kui me ei suuda siinset loodust, puhast joogivett, metsi, loomi ja linde meie endi tegevuse eest kaitsta.

“On jälle lootuste öö, mil loodame vanast vabaks lasta, uskudes uude,” ütles president ilusasti. Ja õigesti.

Loodan, et uuel aastal me ei süvenda laastatud ja lõhutud loodusega Eestit, kus iga väikese metsatukakese ja sookillu kaitseks pöörduvad kohalikud ja vabakond oma kulu ja kirjadega kohtusse, kus kaevanduste, raadamiste ja lageraiete normaaliseerimine käib täistuuridel. Unistan, et küsime järjest enam: “Kas seda üldse on vaja?” ning loobume narrivõitu usust igavesse majanduskasvu ning tehnoloogia võimesse maailm päästa. Võtame asemele tasaarengu, kus kurjusel looduse ja keskkonna vastu enam kohta ei ole. Loodan, et keegi kõrgel kohal olev otsustaja ütleks ausalt, keerutamata ja otsekoheselt välja, et lastetoetustel pole ju mitte mingit mõtet, kui pärandame neile lagastatud, laguneva ja mürgitatud maailma. Mingi osa minust lootis, et seda võikski öelda president terve Eesti rahva ees. Kuid ei öelnud.

Ja neid ridu kirjutades on akna taga soojad, kevadised ilmad – meieni lainetanud järjekordse rekordilise Euroopa kesktalvise kuumalaine serv …