MIHKEL KUNNUS / semiootik, publitsist, esseist, kirjanduskriitik
Princetoni ülikooli professorit Peter Singerit (s 1946) peetakse ehk üpris õigustatult üheks 20. sajandi ja tänapäeva mõjukamaks filosoofiks, tema esseid ja kolumne on Eesti päevalehtedeski ilmunud kahekohaline arv. Tema mõjukuse võib panna suuresti selle arvele, et ta on silmatorkavalt ebaoriginaalne ja tema järelduskäikudes tunnevad end mugavalt kõik, kes on pisutki söandanud naturalistlikel karkudel traditsiooniliste väärtuste kaljust eemale, pehmemale liivale ukerdada. Ta tavatseb end määratleda kui ateisti ja utilitaristi. Sellest kahest määratlusest saab hõlpsalt tuletada mõned seisukohad, üheks on üldine kannatuse minimeerimine käsikäes võrdsuse printsiibiga: „Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72). See on igati sümpaatne seisukoht. Ateismist-naturalismist tuleneb see, et inimene pole mingi eriline ja eriliste õigustega (Jumala näo järgi loodud) olend, vaid üks liik teiste seas ja „mistahes kriteeriume me ka ei valiks, peame möönma, et need ei järgi täpipealt meie oma liigi piirjoont“ (Singer 2008: 84) ja seega on inimese eelistamine lihtsalt selle pärast, et ta on inimene, samalaadiline diskrimineerimine nagu seksism või rassism.
Lühidalt järeldub sellest levinud kõlbeline üleskutse, et „meie hoolivus teiste suhtes ning meie valmidus arvestada nende huve ei peaks sõltuma sellest, millised nad on või millised on nende võimed. See, mida hoolivus või arvestamine meil täpselt teha nõuavad, võib varieeruda vastavalt meie tegevusest mõjutatute omadustele: Ameerikas üles kasvavate laste heaolust hoolimine nõuab, et õpetaksime nad lugema; sigade heaolust hoolimine ei pruugi nõuda rohkem, kui et jätame nad koos teiste sigadega kohta, kus on piisavalt toitu ning ruumi vabalt joosta. Kuid põhielementi — olendi huvidega arvestamist, mistahes huvid need ka ei oleks — peab võrdsuse printsiibi kohaselt laiendama kõikidele olenditele, mustadele või valgetele, meestele või naistele, inimestele või mitteinimestele“ (Singer 2008: 68–69).
Singer rajab oma lähenemise asjaolule, et kõigil (kõrgematel) loomadel on ühtviisi võime kannatada ning tunda valu, ning sellest piisab, et asetada kõik loomad (sealhulgas inimene) eetiliselt sama pulga peale: kõikide kannatusi tuleks vältida. Loomaõiguslased annavad suhteliselt sarnase formuleeringu: „Tõenäoliselt usub enamik inimesi, et teist inimest tappa ja tarbida on vale, loomaõiguslased soovivad seda mõtteviisi nii palju kui võimalik rakendada ka loomadele, andes neile teatud põhiõigused“ (Mering, Taperson 2009: 565).
Selliste ilusate ja õilsate loosungite vastu on raske argumenteerida mitte ainult seetõttu, et ainuüksi kõhklemisest, saati vastandumisest, piisab, et enda kaastundlikkust ja südame suurust taoliste idealistide-loogikute silmis pöördumatult degradeerida ja a priori saatana advokaadi rolli sattuda, vaid ka seetõttu, et tõepoolest on raske leida õiglustundelist (naturalistlikku) selgitust, miks ei tuleks kõikide kannatusi vältida.
Taoliste loosungite kasutamine enesekirjeldusena on üpriski moekas ja laialtlevinud nagu kaubamaja riided (ilus asi ja kõik teised kannavad ka). Kusjuures nii väljendudes pole ma mitte niivõrd ninakas kuivõrd täpne, sest tegu on just nimelt pelga enesekirjeldusega ja sellisega, mille lahknemine praktikast on päris suur.
Hoolimata sellest, et kõiksugu looma- ja ökoõiguslased on oma enesekirjelduses tihti lausa võitlevad ateistid, pole nad seda oma praktikas, mis näib toetuvat sügavale sisimale veendumusele, et maailmal on lapsevanema omadused, st olukorda saab parandada piisavalt järjepideva õigus(t)e nõudmisega ehk jonnimisega. Õigusi säilimisele ja väärikale eksistentsile nõutakse ahvidele, rottidele, kanadele, lehmadele, sigadele jne kuni pinnavormide ja ökosüsteemideni välja. Iroonilisel kombel ei anna nad endale kuigivõrd aru, kellele nad need nõudmised esitavad. Kas sellele tühjale kohale taevas? Või siis sellele ühele ja erilisele loomaliigile, kes on loodud/evolutsioneerunud selliseks, „et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maapeal roomavad!“?
Seda lõiku Moosese esimesest raamatust võib vast üsna julgelt pidada öko-inimeste poolt enim neetud ja sajatatud kirjakohaks, mida tsiteeritakse nende poolt kui lühikokkuvõtet kõigest sellest, mis on õhtumaises kultuuris valesti. See ühendab endas antiteesina loomaõiguslaste nõude: „loomad ei ole inimeste jaoks“ (Mering, Taperson 2009) ja, ütleme [kuna tegu on väga kirju seltskonnaga, väldin teadlikult liiga konkreetseid väljendeid], ökotegelaste nõudega „Inimene ei seisa loodusest väljas“. Viimase puhul on üpris lihtne näidata, et tegu pole justkui nõude, vaid loodusteadusliku faktiga (väga hea ülevaade inimese tihedast seotusest ökosüsteemiga vt nt Ponting 2009). Ometi on tegu nõudega ja selle loodusteadusliku faktiga ühteaegu süüdistatakse, ähvardatakse ja hoiatatakse ning olulisem selle fakti juures ongi just moraalne mõõde. Selle illustreerimiseks Toomas Paul (2009) „võtab loodusteadlasi kuulda“ ning asja puust ja punaseks ette tehes paigutabki inimese loodusesse ja sedastab: „Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest „vastutusest elu eest” on kohatu. […] Selles mõttes ei ole puid langetav kobras kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias.“ Bioloogiliselt on kõik korrektne. Artikli lõppu riputab Toomas Paul muiates ateistliku rõõmusõnumi: „Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid „There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life” („Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu”). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?“
See, millega ateism ega utilitarism siin hakkama ei saa, on süü, see naturaliseerimisprotsessi igavene jääk. Ei aita Dawkinsi lohutus, et keegi ei pahanda, kui sellel Päikese kõrval käärima läinud kivikeral pisut pööraselt ja pöördumatult omatahtsi solberdame. Süü on ka see kategooria, mis lõikab inimese teravalt ja järsult loodusest ära. Ei saa öelda, et elevandil on lont, kaelkirjakul pikk kael ja inimesel süü — erinevad, aga võrdsed. Keele, kultuuri, tööriistad, kronesteesia jms saab kõik mingis vormis ka teistel loomadel leida, aga süüd ei saa. Süüd lausa ei tohi!
Mihhail Lotman (2008) võtab ökofašistide ideoloogiliselt kireva seltskonna üldistatud ideologeemi kokku nõnda: „Ökosüsteemis eksisteerivad paljud liigid, igaüks oma nišis. Kuid on olemas üks liik, mis ei püsi nišis, hävitab teisi liike ja ruineerib kogu maailma ökosüsteemi. See liik on Homo sapiens. Et ökosüsteem päästa, tuleb selle liigi vastu võidelda, vähemalt suruda see oma kappi tagasi (st tuleb likvideerida linnad, kogu kultuur, ennekõike meditsiin).“
Nii loomaõiguslased kui ökofašistid omistavad inimesele kui liigile süü, st teavitavad sekulaarse sõnavaraga sünnipärasest süüst ehk pärispatust, ent ühes asjas nad erinevad diametraalselt: kui ökofašistid tahavad inimest loomulikku ehk süütusse loodusesse tagasi suruda ja nende unistus on inimese kaotamine tema loodusesse lahustamise läbi, siis loomaõiguslased tahavad inimesest lahti saada teda loodusest välja lõigates, toitumise- ehk üksteiseõgimise ahelast välja ajades, ent ometigi pole ideaaliks mingi klorofülli sünteesivaks geenmodifitseeritud inimene, kes kivil (et mitte talluda rohtu ja putukaid) istudes õhust ja päikesest söönuks saab, vaid pigem midagi lunastaja sarnast, kes ka teisi elajaid olelusvõitlusest välja aitab („Inimühiskonnas on kombeks nõrgemate eest hoolitseda, mitte jätta neid surema, järgides looduslikku valikut. Loomaõiguslaste meelest tuleks samasugust suhtumist rakendada ka loomadele“ (Mering, Taperson 2009)).
„Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72).
De facto on see väär nagu Singeri aksioomid ikka. Kannatuse õigustamise võimsaim ja universaalseim atribuut on süü ja vähe sellest, et see on ka see kriteerium, mis eraldab inimese kõikidest teistest liikidest (võime küll pisut ja mitte kuigi eksistentsiaalselt süüdistada Pontut vaibale pissimise pärast, aga mitte iial koera kui liiki!),ühtlasi on see kategooriaks, mis tühistab Singeri teise võluva printsiibi, õigupoolest terve tema epohhi loova raamatu (Animal Liberation 1975) (millest pärineb ka siin viidatud artikkel), sest järeldused, mille kasuks selles „raamatus argumenteeritakse, tulenevad ainuüksi kannatuse minimeerimise printsiibist“ (Singer 2008: 87).
Selle väite tõestamiseks ei pea minema pronksmonumentide ja Dostojevskini („inimene armastab oma kannatusi!“), piisab täiesti, kui vaadata neid netikommentaare, mis on mõne loomapiinamist kajastava artikli juures: kannatuse minimeerimisest ei piisa kaugeltki, lausa vastupidi!, süütule kannatusele on kõrvale tarvis lisakannatust — süüdlase kannatust ja mida suuremat kannatust süüdlasele (süüdlane peab ilmtingimata olema!) soovitakse, seda moraalselt küpsemaks end peetakse. Sest on üks eriline kannatus, mis lunastab teise kannatuse ja ükski loom seda kanda ei saa.
Leedukas Svajūnas B., kes viskas tema ema kanu murdnud koera sillalt alla, saavutas rahvusvahelise kurikuulsuse ja pandi kaheksaks kuuks vangi. Ta põhjendas oma tegu sellega, et ema oli koera tõttu pidevas näljas. Põhjendus põhjenduseks, koer lihtsalt ei saa süüdi olla; leedukas küll. Vajadustega pole siin samuti midagi pistmist. Kui igavlev kiisuke Emmanuelle-Cyntherella suvatseb lõhefileekese seedimist väikse linnu- või hiirepiinamisega ergutada, siis käitub ta vastavuses oma loodusliku loomusega ja on täiesti süütu, nagu on täiesti süütu ka maastikku ümber kujundav kobras. Kassi pole mõtet surnuks piinatud looma korjuse juures nuhelda, inimest aga küll, sest ka iga ateist teab, et inimene kannab endas Jumala kvaliteete ja seega tema ristilöömine lunastab. See, kas mõnda loomakest ka sellised inimestevahelised rituaalid ja žestid kuidagi aitavad või lohutavad, ei puutu asjasse, sest süüdlase karjed on sulnim unelaul.
Lühidalt: naturalistlikud-utilitaristlikud ning õiguspõhised eetikateooriad ei suuda määratleda, kellelt (ja mille alusel) nõuda õiguste täitmist ning ei arvesta süü kui inimesele ainuomase kategooria fundamentaalse ja olemuselt naturaliseerimatu rolliga inimese motivatsioonidünaamikas.
P.S. Üleskutset meeleparandusele ei väära muidugi ükski vorm, olgu loomaõiguslaste või ökofašistide, Peter Singeri või Richard Dawkinsi, saati see siin.
———————————————————————————————————-
Mering, Kristina; Taperson, Kadri 2009 „Loomaõiguslased: loomad ei ole inimeste jaoks“ Eesti Loodus nr 11, lk 564–565.
Lotman, Mihhail 2008 „Heidegger, automobiilid ja tapvad asjad“ Postimees 12, jaan.
Paul, Toomas 2009 „Darwini evangeelium“ Sirp 12. veeb.
Ponting, Clive 2009 Uus maailma roheline ajalugu Varrak.
Singer, Peter 2008 „Kõik loomad on võrdsed…“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste Tartu lk 64–87.
(tekst võetud autori loal tema blogist mihkelkunnus.blogspot.com)