Rootsi haridusteadlane Helena Pedersen: haridussüsteem peaks vaidlustama loomade ekspluateerimist ja aitama kaasa loomavabastusele

10. novembril Tallinnas toimunud loomaõiguste konverentsil esines Rootsi haridusteadlane, Göteborgi Ülikooli vanemlektor dr. Helena Pedersen, kelle ettekanne keskendus sellele, kuidas loomade olukorda hariduse kaudu parandada. Helena Pedersen andis Loomusele lähema ülevaate oma õppe- ja teadustööst, mis toob kriitiliste loomauuringute perspektiivi haridusse. Helenaga vestles Loomuse liige ja loomaõiguste konverentsi korraldaja Kadri Aavik. Järgnev tekst on lühendatud versioon täispikast intervjuust.

Helena, palun räägi, millal ja mis asjaoludel hakkasid oma teadustöös kasutama kriitiliste loomauuringute perspektiivi?

Helena Pedersen Loomaõiguste konverentsil Tallinnas 2017. aasta sügisel.

See oli minu jaoks järkjärguline protsess. Olen alati tundnud loomade vastu sümpaatiat, kuid veganiks hakkasin alles siis, kui asusin tööle ühes Rootsi loomaõiguste organisatsioonis. See töö avas mu silmad õudustele ja kannatustele, mida inimesed loomadele süstemaatiliselt põhjustavad. Umbes samal ajal kirjutasin magistritöö loomkatsetest hariduses. Minu töö osutus edukaks ja otsustasin jätkata doktoriõppes, et uurida loomade rolli hariduses ja koolisüsteemis enam süvitsi. Mul õnnestus Göteborgi ülikoolis saada toetavad juhendajad, vaatamata sellele, et tollal (aastal 2002) olid kriitilised loomauuringud Rootsis täiesti tundmatu teadusala. See uus uurimisvaldkond, mille avastasin, pakkus häid võimalusi uurida kriitiliselt, kuidas loomi hariduses kasutatakse.

Sinu uurimistöö üheks keskseks mõisteks on kriitiline loomapedagoogika (critical animal pedagogies). Mida see täpsemalt tähendab ja kuidas seda kasutada?

See tähendab kriitilise haridusteooria rakendamist ja arendamist inimeste ja loomade vaheliste suhete uurimiseks. Kriitiline loomapedagoogika toetub kriitilisele haridusteooriale ja -praktikale, millel on pikk traditsioon. Sellele pani aastakümneid tagasi aluse Brasiilia haridusteadlane ja filosoof Paolo Freire.

Kriitiline loomapedagoogika koosneb kahest olulisest poolest. Esiteks kujutab see endast kriitilist analüüsi, mis käsitleb inimeste ja loomade vahelisi suhteid haridussüsteemis: kuidas kujundab haridus meie suhteid loomadega selliselt, et need ei lähtu mitte loomade, vaid inimeste huvidest? Kuidas me õpime loomi kasutama ja ekspluateerima – loomi ekspluateerivates praktikates osalema ja/või nendega vaikimisi nõustuma? Teine kriitilise loomapedagoogika keskne aspekt keskendub erinevatele võimalustele vaidlustada neid traditsioonilisi hariduspraktikaid: kuidas võiks haridussüsteem teistmoodi toimida, eesmärgiga vabastada nii inimesed kui loomad?

Seega, kriitilise loomapedagoogika peamine ülesanne on selgitada ja nähtavale tuua, kuidas haridus ajalooliselt ja ka tänapäeva ühiskondades on loomi õppe- ja õpetamisprotsessis hariduslikel eesmärkidel ekspluateerinud. Samuti püüab see perspektiiv vaidlustada hariduses peituvat laiemat varjatud eesmärki: taastoota ühiskonnas arusaama, et inimesed asetsevad loomadest hierarhiliselt kõrgemal positsioonil.

Kriitilist loomapedagoogikat saab kasutada nii üldhariduses kui kõrghariduses, aga ka mitteformaalses õppimises, mis toimub näiteks rohujuuretasandi liikumistes ja aktivistide hulgas. Tegelikult kasutan ma seda mõistet mitmuses – kriitilised loomapedagoogikad –, sest see hõlmab mitmeid lähenemisi. Me kõik õpime ja õpetame erinevat moodi – ei ole vaid ühte „õiget“ pedagoogikamudelit, mis kõigile sobiks.

Paraku ei ole kriitiline loomapedagoogika praegu veel piisavalt mõjukas mõttesuund, et riiklikku hariduspoliitikat mõjutada, näiteks nagu feministlik pedagoogika on Rootsis hariduspoliitikat kujundanud.

Ma saan aru, et kriitilises loomapedagoogikas on oluline aktivistlik või praktiline komponent?

Jah, absoluutselt, sarnaselt kriitilistele loomauuringutele. Kriitilise loomapedagoogikaga tegelevate teadlaste seltskond on maailmas väike, kuid kasvamas. Ühes hiljuti avaldatud raamatupeatükis alternatiivsele haridusele keskenduvas kogumikus („Palgrave International Handbook of Alternative Education 2016“, peatükk 27) püüdsime koos kaasautori Karin Gunnarsson Dinker’iga anda ülevaate sellest kasvavast kogukonnast. Mõned olulised nimed sellel alal on näiteks Patricia MacCormack, Bradley Rowe ja Richard Kahn, viimast neist võib pidada valdkonnale alusepanijaks.

Oma raamatus „Animals in Schools: Processes and Strategies in Human-Animal Education“ (2010) räägid sa sellest, kuidas koolis õpitakse nii otsesel kui varjatud kujul inimeste ja loomade vahelisi suhteid. Palun too mõned näited.

Kui ma oma uurimistööd alustasin, siis leidsin, et on palju kriitilist kirjandust selle kohta, mida ja kuidas peaks koolides õpetama; näiteks, et õpilastele tuleks õpetada selliseid üldiseid asju, et loomade vastu tuleb hea olla. See aga tundus väga idealistlik ning vähe oli teada selle kohta, mis koolides selles osas tegelikult toimub. Seega otsustasin uurida, kuidas ja mida koolis loomadest räägitakse, milliseid sõnumeid õpilased koolist loomade kohta kaasa saavad. Uurimistöö tulemusena leidsin, et ühelt poolt saavad nad koolist teaduslikke teadmisi loomadest, näiteks bioloogia aines, osana formaalsest õppest. Kuid mind huvitas siinkohal rohkem see, kuidas haridus lapsi sotsialiseerib – milliseid ideid ja kuidas loomade kohta koolis varjatud ja vähem varjatud kujul edastatakse. Meie ühiskonnas, kus inimesed süstemaatiliselt loomi ekspluateerivad, on üheks koolihariduse ülesandeks õpilastele selgitada ja õigustada, et seda teha on normaalne. See aga tähendab, et kool ei saa nende üldlevinud ja ühiskonnas aktsepteeritud ekspluateerivate praktikate õigustamisel toetuda ainult teaduslikule teadmisele. Selle töö tegemiseks on koolil vaja muid vahendeid. Leidsin, et selle protsessi mõistmiseks sobib hästi Antonio Gramsci mõiste „tervemõistuslik teadmine“ (common-sense knowledge) ehk iseenesestmõistetavaks peetav teadmine inimeste ja loomade vaheliste suhete kohta ühiskonnas. Need arusaamad aga ei põhine teaduslikul teadmisel, vaid on vastupidi just ebateaduslikud. Tegemist on „tõega“, mida aktsepteeritakse kriitikavabalt, kuna see on niivõrd ühiskonda juurdunud.

Kui ma hakkasin haridussüsteemi sellest vaatepunktist uurima, siis leidsin, et kool taastoodab igapäevases õppeprotsessis teatud narratiive loomade kohta. Näiteks seda, et inimestel on ellujäämiseks ning ökosüsteemide tasakaalu säilitamiseks vaja liha süüa, ja seda, et loomad ei eksisteeriks, kui inimesed neid oma tarbeks ei aretaks ning loomade populatsioone ei haldaks. Sarnaste narratiivide abil õigustatakse loomkatsete tegemise vajalikkust ja loomaaedade olemasolu. Koolides, mida külastasin, taastoodeti selliseid narratiive pidevalt. Mind huvitab nende puhul mitte niivõrd see, kas nad on teaduspõhised või tõesed, vaid et mis funktsioone nad täidavad ja kuidas nad toimivad. Need narratiivid eksisteerivad paralleelselt teadusliku teadmisega, mida koolid loomade kohta edasi annavad.

Tundub, et siin on tegu üsna vastuolulise informatsiooniga ning on huvitav, kuidas laste sotsialiseerimisprotsess hõlmab mõlema narratiivi aktsepteerimist.

Jah, absoluutselt. Siin on suur vastuolu ning kool on sellest teadlik. Kool loob strateegiaid, mis võimaldavad õpilastel nende vastuoludega elada ning kujundada enesekuvand kui moraalsest ja loomadest hoolivast inimesest (sellest on kirjutanud sotsioloog Arnold Arluke). Samal ajal aga õpivad lapsed ja noored olema kaasosalised loomade ekspluateerimises. Seega ei ole need õppeprotsessis edastatavad sõnumid kunagi süütud, vaid neil on oma kindel eesmärk ja funktsioon.

Palun too mõni näide nendest sõnumitest ja nende edastamisest koolis.

Näiteks, kui tunnis tuleb juttu sellest, et me peame ellujäämiseks loomi sööma, siis kõlavad mõnikord kriitilised hääled, mida otseselt ei summutata, kuid mis ei saa ka kunagi nn viimast sõna – need ei jää tunnis toimuvates aruteludes domineerima. Loomaeetikat puudutavad teemad neutraliseeritakse.

Kuidas see täpsemalt toimub? Kas õpetaja püüab siin viimast sõna saada või nende teemade käsitlust kuidagi raamistada?

See võib olla õpetaja, kuid ei pruugi olla. On oluline mõista, et klassiruumis ei pruugi toimida vaid ülalt-alla võimusuhe. Oluline roll on ka õpilaste omavahelistel interaktsioonidel ja keerukatel võimusuhetel. Sageli kutsuvad õpilased üksteist korrale ja summutavad kriitilisi sõnavõtte.

Millistes koolides ja tundides sa vaatlust läbi viisid?

Ma proovisin käia nii paljudes erinevates tundides kui võimalik. Loomadega seotud teemasid arutati kõigis ainetes. Pea kõik keskkoolid, mida külastasin, olid spetsialiseerunud õppele, mis oli kuidagi loomadega seotud, näiteks kutsekoolid, kus õpiti loomaaiatöötajaks või loomatehnikuks laboris. Seal tehti palju praktilisi harjutusi, mis hõlmasid loomi. Seega olid loomad kohal nii füüsiliselt kui ka aruteludes. Külastasin ka mõningaid keskkoole, mis ei spetsialiseerunud loomadega seotud teadmistele ega ametitele, kuid kus teadmisi loomadest anti edasi loodus- ja ühiskonnateaduste tundides.

Kuidas koolid sinu kriitilisse vaatepunkti suhtusid? Kas ja kuidas sa neid sellest teavitasid?

Koolid erinesid selles osas. Teadlasena ei taha ma varjata oma uurimistöö eesmärke ja olemust, kuid samas ei leia ma ka, et uurimuses osalejad peaksid olema teadlikud kõigist kriitilise uurimistöö detailidest. Koolid olid minu uurimisperspektiiviga tuttavad – mõnes koolis oli personal väga vastutulelik, kuid ühes koolis kohtasin õpetajat, kes oli skeptiline ja kahtlustav. Ma arvan, et ta oli oma kooli üle väga uhke, ta tahtis mulle näidata, kui tore tema kool on [naerab]. See oli huvitav kogemus. Uurijana on mul õigus analüüsile oma perspektiivist, kuid leian, et uurimuses osalejatele võiks oma tööd lugeda anda. Sellelt samalt skeptiliselt õpetajalt tundsin mõnikord survet kirjutada sellest koolist väga positiivses võtmes. Kuid mina olen teadlane, mitte mainekujundaja [naerab].

Sa oled oma raamatus ja ka muus uurimistöös kasutanud feministlikke ja postkoloniaalseid perspektiive. Kuidas näed neid seotuna kriitilise loomapedagoogikaga?

Kriitiliste loomauuringute keskmes on intersektsionaalne perspektiiv ehk arusaam, et erinevaid rõhumisvorme tuleks näha omavahel põimununa ja üksteist toetavatena. Seega ei saa me vaadelda spetsietsismi eraldiseisva nähtusena, vaid tuleks mõista, kuidas see on seotud näiteks seksismi ja rassismiga. Intersektsionaalsus on oluline ka kriitilises loomapedagoogikas.

Sa oled õpetanud Rootsi ülikoolides kriitilisi loomauuringuid. Millised olid mõned positiivsed ja ka negatiivsed kogemused seoses sellega? Kuidas üliõpilased reageerisid?

Töötasin välja ja andsin kriitiliste loomauuringute kursust Lundi Ülikoolis, koos kolleeg Tobias Linnéga. Kursus on olnud väga edukas, just üliõpilaste huvi poolest, mis oli meie jaoks positiivne üllatus. Me tahtsime töötada välja kursuse, millel oleksime ise üliõpilastena soovinud osaleda, kuid mida tollal ei olnud. Lähtusime kursusel kriitilise pedagoogika põhimõtetest, mida kasutades kohtab alati mõningast vastuseisu, sest seda lähenemist nähakse radikaalsena – kuna see vaidlustab ühiskonnas normaalseks peetavat. Üks tüüpiline viis, kuidas see vastuseis ilmneb, on objektiivsuse nõude kaudu, seda nii üliõpilaste kui ka kolleegide poolt. Lundis ei kohanud me seda õnneks väga palju. Siiski, mõned üliõpilased ootasid, et oleksime kursusel tutvustanud ka argumendi „teist külge“ [naerab] ja võimaldanud neil n-ö ise otsusele jõuda. See on väga habermaslik hariduse käsitlus, kus eeldatakse, et me peaks igasugust üliõpilaste mõjutamist vältima ning esitama neile mõlema poole argumente ja jätma üliõpilaste otsustada, kumb pool „võidab“. See idee on haridussüsteemis tugevalt juurdunud ja kui sa seda ei järgi, siis võid saata õpetajana kriitika osaliseks.

Tundub, et selliste reaktsioonide taga on oletus, et teistel kursustel omandatakse vaid objektiivseid teadmisi, kuid ka need lähtuvad ju teatud vaatepunktist.

Just, see on ka minu argument. Kriitilised loomauuringud on avalikult normatiivne teadusvaldkond, samas kui paljud teised teadusdistsipliinid ei avalikusta oma agendat, vaid see esineb varjatud kujul. Ootus, et õppejõud esitleb objektiivsuse huvides üliõpilastele erinevaid pooli, on ebarealistlik – neid vaatenurki võib olla miljoneid ja neid kõiki pole võimalik tutvustada. Isegi kui mingis valdkonnas on kujunenud välja kaks peamist vaatenurka, siis enamasti ei konkureeri need võrdsetel tingimustel, vaid on ebavõrdses võimusuhtes, ebavõrdse kaaluga, mis tähendab, et üks on tavaliselt ühiskonnas aktsepteeritud nn ametlik positsioon, mis on seetõttu eelisseisus. Igasugusel vastuseisul sellisele üldaktsepteeritud teadmistele on palju vähem jõudu. Kuid samas leian, et selliseid ootusi objektiivsusele üliõpilaste poolt tuleb võtta tõsiselt. Seega tuleb õppeprotsessis alustada algusest ja tutvustada õpilastele võimusuhete analüüsi kui kasulikku tööriista, mis võimaldab mõista, kuidas normatiivsus on haridusse integreeritud.

Olen sarnast lähenemist kohanud ka meedias. Paljud ajakirjanikud on õppinud, et selleks, et olla hea ajakirjanik, peavad nad võrdselt kajastama mingi teema mõlemat poolt. Näiteks, mitmel korral, kui mind on intervjueeritud, on ühtlasi palutud mõne loomateaduse professori seisukohta, nn vastaspoolena. Tema argument on esitatud juba väljakujunenud ja respekteeritud teadusharu seisukohana ja minu oma mässulise ja vastupanu osutava radikaalse teadmisena. Samas jällegi kuuleb meediast täiesti ebakriitilisi raporteid piimatööstusest, lähtuvalt nende ärihuvidest, mida pole täiendatud vastaspoole vaatepunktiga!

Mulle tundub, et üliõpilased, kes selle kursuse valisid, olid mitmes mõttes päris progressiivsete vaadetega.

Kursus oli avatud võimalikult laiale kuulajaskonnale ja meil oli üsna erineva taustaga inimesi, sealhulgas loomaõigusaktiviste, kel polnud eelnevaid kogemusi kõrgharidussüsteemis. Samas oli neil palju eelteadmisi selle kohta, kuidas inimesed loomi kohtlevad. Nende jaoks olid eelkõige olulised kursuselt saadavad analüütilised oskused. Samas, teiste üliõpilaste jaoks oli oluline kursuselt saadav loomaõiguslik perspektiiv.

Hetkel ma seda kursust enam ei anna, kuid olin sellega seotud viis aastat.

Samuti olen lugenud Stockholmi ülikoolis doktorantidele ühekordset kursust, mis keskendus sooperspektiivile kriitilistes loomauuringutes. Ka see kursus läks väga hästi.

Kriitilised loomauuringud on Eestis veel väga marginaalne perspektiiv, mis puudub täielikult haridusteadustest ja koolidest. Kuidas võiksime Eestis loomade olukorda läbi hariduse parandada? Kust alustada ja milliseid osapooli kaasata?

Teema on marginaalne ka Rootsis ja mujal. Seda võib teha mitut moodi ja mitmetel erinevatel haridustasanditel, alates eelkoolist kuni ülikoolini, ja iga tasand nõuab erinevat lähenemist. Kust alustada? Mulle tundub, et meil Tobiasega vedas selle kursusega, sest tal oli hea läbisaamine Lundi ülikooli juhtkonnaga, mis võimaldas meil kursus õppekavasse lülitada. Isegi kui selliseid kontakte ei ole, siis võib ülikoolidel olla ikkagi huvi avada kursus, mis võib osutuda üliõpilaste hulgas populaarseks, kuna ülikoolid on huvitatud „kasumlikest“ kursustest. Soovitaksin näiteks üliõpilasesinduse või küsimustiku kaudu välja selgitada üliõpilaste huvi. Samas võib olla, et üliõpilased ei ole sellise kursuse peale varem mõelnud ega tea, kas nad midagi sellist tahaksid. Meil Lundis juhtus niimoodi. Kui meil juba kursus olemas oli, näidati üles suurt huvi.

Ma ei ole väga optimistlik võimaluse osas sellist kursust Eesti ülikoolide õppekavadesse saada. Hetkel toimuvad Eesti ülikoolides neoliberaalsest loogikast kantud reformid, mille käigus õppekavasid hoopiski suletakse ja kursusi vähendatakse. Arvan, et lihtsam on pidada ühekordseid kriitiliste loomauuringute lühikursusi, näiteks doktorantidele. Ja ka näiteks korraldada koolides üksikuid töötubasid ja loenguid sellel teemal. Tundub ka, et üliõpilased on pigem huvitatud sellistest kursustest, mis annavad praktilisi oskusi ja millest võiks tööturul kuidagi kasu olla.

Jah, absoluutselt, nii on ka Rootsis. Üliõpilased ootavad ülikoolihariduselt teadmisi ja oskusi, millega saaks tööturul edukas olla. See võib kriitiliste loomauuringute jaoks olla ebasoodus, nende argumentidega on üliõpilasi raske motiveerida võtma kriitiliste loomauuringute kursust.

Samas tundub mulle, et kriitilise mõtlemise oskus on midagi, mida endiselt väärtustatakse ja mida saab neoliberaalses süsteemis isegi müüa.

Jah, just. Tõepoolest, kriitiliste loomauuringute kursus aitab arendada üldiseid kriitilise analüüsi oskusi. Rootsi riiklik õppekava näeb ette kriitilise mõtlemise oskuse arendamist.

Mis uurimistöö sul praegu käsil on ja mida plaanid lähitulevikus uurida?

Ma töötan hetkel ühe raamatu kallal, mis põhineb empiirilisel uurimistööl, kuid on teoreetiliselt üsna keeruline. Lihtsustatult kokku võttes uurin ma hariduse rolli loomatööstuskompleksis (animal-industrial complex). Loomatööstuskompleksi on uurinud Barbara Noske (selle mõiste autor) ja hiljem Richard Twine. Selles eelnevas uurimistöös aga pole minu arvates piisavalt tähelepanu pööratud hariduse rollile. Seega leian, et oluline on pöörata tähelepanu mitte ainult haridusasutuste ja loomatööstuse omavahelistele seostele, vaid ka sellele, kuidas haridus on tegelikult üks loomatööstuskompleksi põhikomponente, ilma milleta poleks see kompleks selline, nagu ta parajasti on.

Teoreetilises plaanis lähtun Prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i ja prantsuse psühhoanalüütiku Félix Guattari poolt kasutusele võetud skisoanalüüsi mõistest (schizoanalysis). Lihtsustatult öeldes püüan haridust käsitleda kui vaid osaliselt ratsionaalset protsessi, kus toimub objektiivsete ja teaduslike teadmiste edasiandmine, kuid mida ajendavad suuresti iha ja emotsioonid ning miski, mida ma kutsun väikesteks hullusteks igapäevaelus. Mul on päris palju materjali, mille pinnalt ma seda tööd teen. See raamat ilmub 2019. aastal Bloomsbury kirjastuselt.

Peale selle raamatu valmimist on mul idee kirjutada raamat kriitilise loomapedagoogika emantsipatoorsest potentsiaalist, sellest, kuidas saaksime hariduse andmist ja haridussüsteemi ümber kujundada. See raamat on suunatud haridusteadlastele ja praktikutele. Ja enne kui ma pensionile jään, on mul plaanis teha praktilist koostööd kooliõpetajatega, kes on huvitatud loomaeetikast, et koos arendada erinevaid sekkumisi hariduses, mis aitavad parandada loomade olukorda. Nii et mul on kogu ülejäänud elu päris hästi ära planeeritud [naerab].

Selge, soovin edu ja tänan väga intervjuu eest!

* * *

Helena Pederseni mõningaid olulisemaid/hiljutisi publikatsioone: