TOOMAS RAUDAM / kirjanik
Sissejuhatuseks: see lugu on ilmunud raamatus “Väike”, välja andnud Eesti Keele Sihtasutus, aastal 2009. Välja arvatud sõnad, on selles loos on kõik nii, nagu „päriselt.“ 1966. aastal töötasin ma tõesti Paide lähedal asuvas bituumenitehases, kuhu ma igal hommikul jalgrattaga sõitsin. Jah, jalgratas on loost välja jäänud, muidu on kõik nii, nagu oli …. välja arvatud sõnad. Jalgratast ei saanud kuidagi õiglaselt kohelda, ta oleks kohe tahtnud, et temast rohkem räägitaks, sest jalgrattaga talvel ju tavaliselt ei sõideta, sellega koos nõudnuks tähelepanu ka tee ja jõgi ja sild üle jõe ja … ja siis ma olekski lugu rääkima jäänud ja mitte kunagi kohale, loo lõppu jõudnud, rääkimata linnust, kellest rääkimine – piisab poolest sõnastki – mind kohe kõrvuni lukku uputab… nagu linnu, väikse linnu… Loos on ka teised linnud, linnud teleekraanil, kellega toimub sama mis minuga. Aastat ei mäleta, aga sel aastal läks Pirital vist mingi laev lekkima ja inimesed üritasid linde päästa, mäletan kollaseid kummikindaid, kaastundlikke nägusid, vist isegi pisaraid ja intervjuusid, kus jagati nõuandeid, kuidas lindusid peab kohtlema, aga mul jäi mulje, et linnud tahtsid surra, mõni neist kindlasti… See, mis ma nägin, tõi mulle meelde selle, mis juhtus minuga (ja mitte jalgrattaga) ja nii ma selle loo kirja paningi.
Kraavijääl lebab väike lind. Ta ei liiguta, kui ma ta sealt üles tõstan ja laborisse viin. Ma töötan asfaltbetoontehases. Selles pole midagi erilist, et linnud mõnikord lahtisesse õlivanni lendavad. Haruldane on see, et nad sealt välja lendavad. See siin on üks selline. Kraavist kaugemale ta ei jõudnud. Üldiselt on nii, et lindude hukku pole keegi oma silmaga pealt näinud, aga ma olen kuuma asfaldisegu sees mõnikord märganud imelikke traatjaid moodustisi. Need on lindude jalad ja nokad. See on imelik, sest linnud on targad ega tüki just tihti vabatahtlikult auravasse katlasse. Veel suurem juhus on see, kui kühvlisse, millega ma hommikul autokastist plönni jaoks materjali võtan, satuvad mingid linnu jäänused. See on umbes niisama haruldane, kui leivapätsist hiir leida. Ometi tuleb seda ette, ükskord kirjutati sellest isegi lehes ja leivakombinaadi direktor sai noomituse. Meid ei karista keegi, kuid mingi osa teedest, mille jaoks tehas materjali toodab, on vooderdatud nende lindudega. Tehase ümber on puudel oksad raagus, aga mõned lilled jälle õitsevad kuumuse mõjul mitu korda aastas ja siis, kui nad õitsema ei peaks. Mulle see meeldib.
Panen linnu lauale. Ta on elus, ta liigutab jalgu, silm on lahti. Linnu suled on õlised, mustjaspruunid, umbes sama karva kui plönnid, mis peavad pressi all teatud pingele vastu panema. Nad ei tohi enne puruneda (asfalt pannakse metallist hülssi ja lülitatakse sisse spetsiaalne aparaat, mis plönne pressib), kui seier mõõtelaual läheb üle punase joone. Siis on kõik korras ja võib partii teele saata. Mõnikord me valetame, võltsime andmeid, mängime plönnide tegemise asemel kaarte. (Ma võtan küll hommikuse proovi, aga puistan labori taha maha.) Tee tegemisele ei saa keegi kätt ette panna, teed on rohkem vaja kui meie tööd.
Nüüd, kus on hukkunud kõik linnud, ei saa ma enam tollest ühest linnust samamoodi rääkida. Kuigi temagi hukkus, nagu hukkusid kõik need linnud, keda näen iga päev, nüüd juba nädal järjest teleekraanil päid nõkutamas, ennast nokaga puhastada püüdmas. Lind sälitab viimseni selle oleku, millega ta on harjunud – surm on talle võõras, ta ei saa sellest aru ega oska karta.
Me üritame lindu päästa. Peseme teda seebiveega, keegi teab öelda, et bensiiniga ei tohi. Lind elustubki, ajab ennast jalgadele, kuid selle asemel, et neil natukenegi püsida, mis annaks meile lootust, isegi kui ta tagasi kukuks, hakkab tema hoopis kukerpallitama. Ta sooritab noid hüppeid nagu tsirkuseartist, võtab hoogu (või tundub see ainult nii?) ja heidab ennast pea ees matile, milleks on bituumenilaikudega laud, teeb kukerpalli, ajab ennast püsti ja tahab uuesti sama korrata, aga ei jõua, selle asemel teeb ta sammu kõrvale, tema surmakrampides keha tahab toetust, kuid meile paistab see tantsuna, seda enam, et lind astub teiselgi poole ja siis pikalt ette ja taha. Kas pole see tango? Keegi meist ütlebki: “Näe, tantsib!”, kuid jääb kohe vait.
Haaran linnu ja viin ta tagasi sinna, kust olin ta võtnud. Panen ta jääle. Ta ei liiguta, aga tema silmad on lahti ja märg, seebi-lige keha on sulgede alla soe. Kratsin külmunud kraavikaldast küüntega välja nii suure kivi kui vähegi võimalik, tõstan kõrgele pea kohale ja paiskan kõigest jõust alla.
Jääs on teravate servadega tumesinine auk.
Lindu pole enam.
Mul on nii kurb, et ma temast enam täie jõuga – nagu kivi alla paisates – rääkida ei suuda.
Linnud on surnud.