Janiš Laende, Loomuse vabatahtlik
Rahulik õhtupoolik, väljas on hämar. Haigutan diivanil ja manifesteerin endale kohvi ja võileibu. Kohvioad on veskis, võileivamaterjal külmikus. Ei viitsi. Üldse ei viitsi. Igav on. Kuskil kuklas on mälestus rohelisest murust ja Rootsi kruiisist. Tuleks uus päev, siis vast näeks aknast mingit tegevustki. Naabrimees ikka käib ja kõpitseb, vaidleb vahepeal naisega, laamendab veidi, reedeti tõmbab pitsi haljast hinge alla, et lendva külge ei lööks, ning esmaspäeva hommikul helistab tööle ja teatab pehmelt ent püüdlikult, et lõi ikka küll.
Olen juba silmi looja laskmas, kui äkiste suur pauk. Kõmakas, kui soovite. Aknaklaas vibreerib valulikult ning järgmisel hetkel täitub taevas eresinaka valgusega. SÕDA MEIE ÕUEL…!?
No on siis on, vähemalt saab homme midagi lehest lugeda. Õige pea saan aga aru, et ega too muud pole kui karbitäis salpeetrit ja väävlit, mis uue aasta saabumisest kõigile kuulda annab. Seda nii inimloomadele kui ka linnaloomadele, koduloomadele, metsloomadele, lemmikloomadel ja mitte-nii-lemmikloomadele, põllumajandusloomadele ning väljanäitusloomadele. Tegelikult pole selliseid asju muidugi olemas. Esiteks pole loom asi ja teiseks on loom lihtsalt loom, ilma igasuguse liignimeta. Kui lehm ühel hetkel enam piima anda ei taha, siis katsu sa teda põllumajandusloomaks nimetada. Või kui sa igal argihommikul kohvi- ja niiskepesulõhnalises toas rüperaali avad, kas sa oled siis kodukontoriloom? Muidugi mitte, me oleme kõik lihtsalt loomad. Mõnel meist on lihtsalt kujunenud võime kirjutada, lugeda ning seda kõike ratsionaalselt analüüsida.
See selleks. Igatahes suutis too kärgatus mind mu igihaljast natüürmordist üles ehmatada. Panin kohvivee keema ja vajusin tomativõileib näpus mõtlikult tagasi diivanile. Kas tõesti aastavahetus? Mul loog alles lahti ja kartulisalat tegemata. Segasena kontrollin tulbipiltidega seinakalendrit ja tunnistan kergendusega, et täna aastavahetust tõesti pole. Alles november on… kahekümne seitsmes.
Ilutulestikuga on selline lugu, et vaata kust otsast tahad, midagi muud temas pole kui ühist joovastust ning miks mitte ka joomarlust indikeeriv väärtus. Ega keegi siis pauku üksinda tee. Kõik üheskoos Raekoja platsil kallistamas, soovimas head ja loopimas pudeleid vastu munakive. See on ühtne Eesti – kord aastas. Milles siis küse?
Küse on skaalas. Palju me sellise aktiviteediga head teeme ja palju halba. Inimene on aasta otsa ausat tööd teinud ja palub nüüd võimalust raketti näha. Kui kohalik omavalitsus ei näita, siis võetakse ise ohjad kätte ja kaukad välja – pulli peab saama. Argumente on teisigi, näiteks traditsioon. Juba vanaisa Vambola veeretas püssirohutünni kuurist välja, kui kell südaööd lööma hakkas. Jube lõbus oli. Või siis naabrihirm – mida see Väino mõtleb, kui ma sel aastal oma signaalpüstolit välja ei võtagi. Arvab veel viimati, et olen vegerastiks hakanud. Või igipõline poleemika – kuidas ma tean, millal šampuse pudel lahti teha?
Õnneks on paljud kodukandid juba aastavahetuse pürotehnikaosa valgusšõu ning muu tingeltangeli vastu välja vahetanud. Aga ära ole kurb, ole rõõmus, ja ma kohe ütlen sulle miks.
Loomad ja linnud, kel on võrreldes inimesega kordi parem kuulmine, ei pea valju heli tõttu kannatama. See on suur asi. Kujuta ette, et lähed Terminaatori kontserdile, aga helimees on jobu ja lükkab volüümi nupu tavalise 3 asemel 12 peale. “Juulikuus lumi on maas…”, jõuad sa veel kuulda, aga siis on trummikiled puru ja järgmine peatus on EMO. Mida suuremad kõrvad, seda hullem. Õismäel olge eriti tasa, seal elavad elevandid.
Kui sinu lemmikloom juhtub olema üks nendest, kes lihtsalt ei ütle, kui talle ei meeldi, siis arvesta teiste koerte, kasside, hobuste ja kanaarilindudega, keda kindlasti kotib ja kes tulevärgi ilmudes suuest paanikast kisendama pistavad ning plehku panevad. Ükskõik kuhu, peaasi ära.
Metsa veerel palju parem ei ole – sinnagi paistab ja kostub hästi. Linnud, eriti kakulised, on kärgatustest stressis ja kolmandat südarit saamas. Kui parajasti juhtub pesitsemine pooleli olema, jäetakse seegi kus kurat ning lennatakse nelja tuule poole. Ka metskitsed kardavad… oled ju näinud neid värisevate jalgadega elegantseid neljajalgseid… kardavad ja jooksevad segase peaga sõja eest maanteele. Kellel seda veel vaja on?
Vähe sellest mürast ja sinihelerohelisest valgusest, ilutulestikuga võib muuseas ka pihta saada. Kui joppab ja pihta ei saa, siis maha pudenenud kemikaalide jäägid on endiselt ohtlikud, isegi inimestele.
Kui sind ei häiri, siis luba meelde tuletada, et sa pole teps mitte üksi. On palju elusolendeid, keda häirib, kuid kes ei saa ühel või teisel põhjusel petitsioone kirjutada.
Okei, sa küsid, mis järgmiseks? Äkki keelame jaanilõkke ka ära? – Lausa vastupidi. Tegelikult soovitan kõigil ka aastavahetusel lõke koduaeda teha, üle lõkke hüpata ning hümni laulda. Võtad oma koera ja lapsed ühes ning näitad neilegi, mis asi see hoolimine on ja kuidas seda teha. Ära ole jobu helimees.