VEGANLUS

Meie Loomuses usume, et iga indiviid ja tema kannatused on olulised. Kahtlemata on üks suuremaid kannatuse põhjustajaid loomadele tänapäeval kaasaegne intensiivne põllumajandus. Säärastes suurtest kinnistes farmides muudetakse loomad tootmisühikuteks ning muidu elurõõmsad ja erineva iseloomuga loomad taandatakse biomassiks.

Sellise hoolimatu ja julma käitumise vastu saab õnneks astuda igaüks. Tänapäeval on lihtsam kui iialgi varem loobuda selliste töötuste toetamisest. Lihale ja muudele loomsetele toodetele leidub palju alternatiive, mis on lisaks tervislikumad ja keskkonnasõbralikumad.

Selleks, et loomasõbralikke valikuid oleks lihtsam teha, veame eest toidukohtadele suunatud programmi Taimsed Valikud ning aitame korraldada alates 2011. aastast toimuvat iga-aastast Veganmessi (endise nimega Taimetoidumess), koostame infomaterjale, korraldame avalikke üritusi ja palju muud.

Loomuse ja rahvusvahelise veganorganisatsiooni Vegan Outreach koostöös valmis ka 2021. aastal eestikeelne versioon populaarsest programmist “10 nädalat veganluseni”, mis on saadaval enam kui 30 riigis.

Loomus ja veganprogramm Taimsed Valikud andsid 2021. aasta augustis välja uue vegantoidu teejuhi, mis on veebis tasuta kättesaadav.

TOIDUAINETÖÖSTUS

Põllumajanduses kasvatatakse loomi üha rohkem intensiivpõllumajanduse põhimõtetel. Pidamistingimused tekitavad liikumist vajavatele ja sotsiaalsetele loomadele stressi. Kui loomi on palju, siis on loomade isiklikke vajadusi ja heaolu raske kindlustada. Loomad võivad saada tapamajja viies karmi kohtlemise osaliseks. Enamus loomi elab terve elu ahistavates tingimustes, nende võimalus elada liigiomast elu on äärmiselt väike. Loomade heaolu järelevalvet tuleks tunduvalt tõhustada, suurtootmises kasutatavate loomade arvu tuleks järkjärgult vähendada. Loomus pooldab loomasõbralikku elulaadi.

99.9 protsenti loomadest, kes inimese käe läbi kannatavad, on intensiivtootmises toiduks kasvatatavad loomad. Iga-aastaselt tapetakse toiduainetööstuses 60 miljardit maismaalooma ja triljoneid kalu ja teisi veeloomi. Loomad, kes suurfarmides üles kasvavad, jäävad ilma õigusest elada loomuomast elu ja nad tapetakse väga noorelt. Vaata siit tabelist (link pildile) iga loomaliigi kohta täpsemalt.Toiduainetööstuses on justkui unustatud, et tegemist on tundevõimeliste indiviididega, kellel on oma vajadused ja huvid. Loomade kui tundevõimeliste indiviidide kasvatamine toiduks on aga eetiliselt problemaatiline sõltumata pidamistingimustest.

SEAD

Sead on targad loomad, kellele meeldib ümbrust avastada ja pinnases tuhnida. Tehisoludes ei võimaldata sigadel käituda loomuomaselt ning neid arukaid ja sotsiaalseid loomi koheldakse pelgalt tootmisüksustena. Paljud farmides tehtavad protseduurid põhjustavad neile tugevat valu, sest neid viiakse läbi tuimestuseta. Lisaks põhjustavad ruumipuudus, puhastamata sulud ja mitmed muud probleemid sigadele tervisehäireid ja tugevat stressi.

Mitu uurimust on toonud päevavalgele seafarmide kohutava tegelikkuse – neis ei täideta isegi minimaalseid seadusega ettenähtud nõudeid, lisaks on avastatud julma väärkohtlemist: videod. Aastal 2012 avaldati salaja Eesti sigalates filmitud kaadrid, mida saad vaadata siit –http://seavabrikud.ee/

Sead tapetakse suurtootmises tavaliselt pooleaastaselt. Tapamajas nad esmalt tuimestatakse ja seejärel lõigatakse nende kõri läbi.

Salaja filmitud šokeerivad kaadrid kaheksast Eesti seafarmist. NB! Nõrganärvilistele ja lastele pole soovitatav.

LEHMAD

Lehm ei anna kogu aeg piima, vaid nagu iga teinegi imetaja, ainult pärast järglase sündi. Piimaanni püsimise tagamiseks kunstviljastatakse suurtööstuses lehmad 6–9 nädalat pärast poegimist uuesti. See tähendab, et lehmad poegivad igal aastal ja iga kord võetakse lehmalt ta vasikas ööpäeva jooksul ära, sest suurtööstuse loogika järgi kuulub emapiim inimesele, mitte äsjasündinud vasikale.  Selline elu kestab aastast aastasse, kuni looma tootlikkus väheneb, ta muutub tööstusele kasutuks ning saadetakse tapamajja. See juhtub kõigest nelja-viie aastaga, sest lehm “kulub” pidevate sundviljastamiste ja hiiglaslike piimakoguste tootmise tagajärjel. Olenevalt vasika soost on tema saatuseks olla piimalehm või minna tapamajja.

KANAD

Kanad on põllumajanduses ilmselt enim vääriti koheldud liik. Ainuüksi Eestis tapetakse kanaliha saamiseks pea miljon lindu aastas, broileriliha tarbitakse rohkem kui kõigi teiste maismaaloomade liha kokku. Tegelikult tuleb sellele tohutule linnuhulgale lisada veel mitu miljardit kuketibu, kes juba oma esimesel elupäeval jahvatatakse surnuks või tapetakse gaasiga. Kukkede elul ei ole munatööstuses väärtust, sest nad ei tooda mune. 99% kogu maailma muna- ja kanalihatoodangust pärineb suurtest farmidest.

Enamus maailmas peetavatest munakanadest elavad kogu elu tillukestes üksteise peal asetsevates nii-öelda patareipuurides, kus lindudel pole piisavalt ruumi, et tiibu sirutada või end ümber pöörata. Puurides ei saa kanad nokkida, siblida ega tuhnida, seevastu looduses kulutaksid nad sellele kuni 90% ajast.

Tihti arvavad inimesed, et ostes mune, ei rahastata loomade julma kohtlemist, sest munade pärast neid ei tapeta. Tegelikult on munevatel kanadel elu isegi hullem, kui lihaks kasvatavatel. Pidev intensiivne munemine kurnab kanade haprad kehad kiirest läbi, nad näevad tihti väga kõhetud ja räsitud välja. Kõigest paariaastasena pole neist enam tööstusele kasu. Lihaks kasvatatavad kanad saavad enamasti lahtises farmis vabalt ringi jalutada ja nad tapetakse 4-5 nädalasena. Nende eluiga on seega kordades lühem kui munakanadel. Munevate kanade halba olukorda tõendab ka see, et nende liha ei müüda inimestele tarbimiseks, sest kanadel on vähe liha ja see on halva kvaliteediga. Enamus sellest läheb lemmikloomade toiduks või karusloomafarmidesse söödaks.

Need linnud, kes on saavutanud tapakaalu või kes ei mune enam piisavalt, topitakse hooletult kastidesse ja viiakse tapamajja. Selles sünges kohas riputatakse linnud jalgupidi konksu otsa ja uimastatakse elektrifitseeritud veevannis, seejärel lõigatakse nende kõrid läbi.

 KALAD

Tervest loomariigist on halvimas olukorras kalad ja teised mereloomad. Kuna meri on enamiku inimeste jaoks kauge keskkond ja seal elavad loomad sarnenevad meiega kõige vähem, tunneme nende vastu kõige vähem empaatiat. Ometigi teame, et kaladel, kaheksajalgadel jt on närvisüsteem nagu meilgi. Kõigil valu tundvatel organismidel on närvisüsteem. Teaduslikes ringkondades vähenevad kahtlused kalade võimes valu tunda ning suur samm mereloomade hüvanguks on maailmakuulsate teadlaste poolt allakirjatatud “Cambridge’i teadvuse deklaratsioon”, kus kinnitatakse, et nt kaheksajalal on teadvus ja tunded.

Inimeste suhtumist kaladesse kirjeldab värvikalt ka nende püüdmise statistika, mida ei mõõdeta indiviidides, vaid tonnides. Püüdmine põhjustab kaladele kahtlemata palju kannatusi, olgu kalad siis nende tundliku alahuule läbistava konksu abil pardale virelema tõmmatud või suurtesse kalavõrkudesse püütud. Mõlemal juhul on tegemist aeglase ja piinarikka lämbumissurmaga. Ära ei tohiks unustada ka kaudseid kalapüügi ohvreid. Miljonid teised mereloomad nagu kilpkonnad, delfiinid, raid jms, jäävad kalavõrkudesse kinni ja surevad samuti.

Loe lähemalt Loomuse kalaportaalist Armas Kala.