Enamasti räägitakse kaladest kui tonnidest, mitte indiviididest. Loomade eestkoste organisatsiooni Loomus infokoordinaator Maaja Mäll kirjutab, et tegelikult ei peaks see nii siiski olema.

Looduses algab Atlandi lõhe elu jões. Hiljem alustavad nad oma esimest rännet soolase veega toitumispaikade suunas. Pärast seda, kui nad on veetnud kuni kolm aastat merel, liiguvad nad tagasi jõgedesse, kust nad tulid, toetudes sealjuures maa magnetväljadele ja oma lõhnatajule. See teekond võib olla kuni 4000 km pikk ja kui nad ellu jäävad, võtavad nad selle oma elu jooksul ette rohkem kui korra. 

Lõhefarmides on nende elu üsnagi erinev. Nad saavad alguse marjadena magevee haudejaamas. Kui nad on välja haudutud, veedavad nad esimese eluaasta magevee akvaariumis. Kui nad on piisavalt suured, viiakse nad üle merevee puuri, kuhu nad jäävad kuni kaheks aastaks. Looduses ja loomulikes elutingimustes rändaksid nad sellel ajal tuhandeid kilomeetreid. Lõhefarmis ei saa nad aga pea üldse liikuda.

Vesiviljelustööstus räägib tonnidest ja jätab kõrvale fakti, et lõhed on oma isiksustega tundlikud loomad. Teaduslikult on jõutud üksmeelele, et kalad tunnevad kannatusi ja valu ning uuringud näitavad, et neil on olemas valuretseptorid, mis sarnanevad imetajate omadele. Mettami, Oultoni, McCrohani ja Sneddoni 2011. aastal tehtud uuring näitas, et kui vikerlõhe tundis valu, siis valuvaigistite kasutamine muutis tema käitumist. Edasised uuringud näitasid, et kalad suudavad õppida eelmistest kogemustest ning väldivad piirkondi, kus nad on kogenud ebameeldivaid aistinguid. Ometi suudavad nad olla ka paindlikud – otsustada ikkagi mõnda eelnevalt välditud kohta minna, kui on lootust sealt toitu või kaaslasi leida.

Kalade emotsioone on raskem mõõta, aga me suudame oletada, mida kalad võivad tunda, toetudes psühholoogilistele ja käitumuslikele vastustele. Näiteks need Atlandi lõhed, kes kannatasid peale vaktsineerimist peritoniidi (kõhumembraanide põletik) käes, ujusid ja sõid vähem. ‘Kaotajad’ või kasvus kängu jäänud lõhed on farmides tavaline vaatepilt, nad ujuvad pinna lähedal ja on vähemaktiivsed. Samuti on nad väiksemad ja anorektilised. Nende ajutegevuse ja kortisooli taseme analüüs on näidanud, et nad võivad kannatada depressiooni all. 

Farmilõhede heaolu on väga suur probleem. Lõhefarmid loovad ideaalsed tingimused haigusteks ja parasiitideks, mis levivad kergelt kalade vahel, kes on väga tihedalt koos. Üks põhilisi heaolu probleeme on meretäi. Meretäi tekitab tööstusele tohutut majanduslikku kahju. Hoolimata sellest, et aastaid on proovitud leida lahendusi, on see probleeem jäänud. 

Šotimaal tehtud uuringud näitavad, et iga päev surevad lõhed farmides enneaegselt haiguste, parasiitide, ravimite kõrvaltoimete ja halva kohtlemise tõttu. 2019. aastal raporteeriti Fish Health Inspectorate’ile, et 86% kõigist surmadest olid haiguste tõttu.

Lisaks kõrgele suremusele, on probleemiks ka surnud kalade käitlemine. Tohutud kogused surnud lõhesid, kes sumpadest eemaldatakse, tuleks käidelda vastavalt seadusele. Kui visata surnud kalad prügimäele, siis on see risk bioohutusele, sest nii võivad hakata levima haigused, kahjurid, põhjavesi võib saastuda, õhku võib lennelda mentaani ja selleks, et kalad täielikult laguneks, läheb palju aega. 

Teadlased avastavad pidevalt kaladel uusi muljetavaldavaid käitumisviise ja kognitiivseid võimeid. See näitab meile, et nad on palju keerulisemad ja intelligentsemad, kui me oleme arvanud. Kuid kõige olulisem on see, et nad suudavad tunda ja kannatada. Lõhed on tundlikud indiviidid ja nende heaolule tuleb palju tähelepanu pöörata!

Merehõngulisi toite saab nautida veganversioonis, näiteks on olemas porgandilõhe, mida pakutakse ka mitmes söögikohas. Leia meelepärane veganretsept Loomuse kodulehelt: https://loomus.ee/kalad/category/retseptid/

Artikkel ilmus Delfi Lemmiklooma portaalis.