KARIN BACHMANN
Loomakaitsjad on sarnaselt teiste ühiskonna valupunktidele osutajatega aja kulgedes aina paksema nahaga. Solvangud lastakse mööda külgi alla, ähvardused muiatakse nõrkuse märgiks ja müüte kummutatakse visalt kasvõi tuhat korda järjest. Põhjuseks on kogemuslik teadmine, et ainult sel viisil, rahulikult ja järjekindlalt, on võimalus selgitada asju väga erinevatele inimestele. Mõned väljaastumised aga suudavad siiski jahmatada, sest ületavad absurdihuumorilt taluvuspiiri ja tekib põhjendatud kartus, et äkki keegi võib neid siiski tõsiselt võtta. Alljärgnev on punktide kaupa vastuseks Õhtulehes 24. märtsil ilmunud Inga Raitari artiklile.
*Plakat kutsub keelustama karusloomafarme Eestis. Palju maksab selline hiidplakatikampaania, tean meediainimesena päris hästi.
Plakat maksis täpselt 1200 eurot, sest reklaamifirma tegi soodsa pakkumise. See on tavapraktika, et meediafirmad heategevusorganisatsioonidele appi tulevad – vastasel juhul ei teaks keegi midagi annetustest haiglatele, unistuste päevast jms. Selle raha eest liiga palju farme kokku osta ei oleks saanud, rääkimata nende asukate edasise elu korraldamisest.
*Kui soov oleks karusloomakasvatust Eestis kokku tõmbama hakata, saanuks selle raha eest osta ära päris mitu pisikest perefarmi kuskil äärealadel. Pakkuda nende pidajatele reaalset võimalust asuda tegema midagi muud. Looma endale uusi vähem vägivaldseid elatusallikaid.
Kui keegi teeb midagi ebaeetilist, siis sellele osutaja asi ei ole otsida tegijale asendustegevusi. Ühiskond toimib siis, kui igaüks täidab oma rolli ehk tegeleb oma pealisülesandega. Loomakaitsja kaitseb loomi, mitte ei otsi töötuks jäänud farmipidajale uut elatist – sellega tegeleb keegi teine, kes ei kaitse loomi. Samamoodi ei jõua loomakaitsja tegelda Rail Balticuga või metsaraiekavaga – selleks on teised inimesed, kes omakorda ei tegele loomakaitsega. Igaüks peab tegema oma lõiku, kuid kaasa elataks n-ö sidusvaldkondades abistajatele ikkagi. Erinevate vabatahtlike vahel on koostöövõrgustikud, vastastikku jagatakse infot, laigitakse ja toetatakse, vahetatakse kogemusi. Aga kui ühiskonnas lepitakse kokku väärtused, millest kinni pidada – näiteks karusloomakasvanduste keelustamine eetilistel kaalutlustel või võitlus RB vastu või taimemürkide keelustamine, siis vastutab iga ühiskonna liige selles mingi oma osa eest, kuid kunagi ei tee üks inimgrupp kõike, sest kõigega tegeleja on lõpuks millegi kordasaatmiseks liiga killustatud, selline koormus ei oleks inimvõimetele kohane. Miks-te-kaitsete-loomi-aga-mitte-lapsi-stiilis süüdistustega püütakse loomakaitsjate tegevust naeruvääristada ja pisendada, tekitada antropotsentristlike juurtega süütunnet. See on vana ja äraproovitud võte ning enamasti kastavad seda sotsiaalmeedia-sõdurid, kelle võitlused vaid keelepeksuga piirduvadki ning rünnakuga püütakse tähelepanu iseenda olematult panuselt eemale juhtida. Need, kes tegelevad millegi muuga peale omaenda väärtusliku isiku, ei ründa teisi tegijaid kunagi: energia tuleb suunata asjade muutmisse, mitte muutjate elu raskekstegemisse.
*Mitu riigikoguliiget esines hiljuti avaldusega nendesamade karusloomakasvatuste vastu. Küsisin ühe riigikogulase algatatud sotsiaalmeediadebatis, miks võideldakse maal inimestele peatoidust pakkuva marginaalse väikeettevõtlusharu vastu selle asemel, et lahendada tegelikke keskkonnaprobleeme. Riigikogulane vastas, et karusloomakasvatuses saab tööd vähem kui sada inimest. Mingi sadakond inimest kuskil porisel maal pole arvestatav hulk oma õiguste eest seisjaid.
„Marginaalne väikeettevõtlusharu“ püüab karusloomakasvatust presenteerida pereettevõtluse ausa vormina, kus ema-isa loomi toidavad ja lapsed pai teevad. Tegelikkuses on Eestis kokku ca 200 000 karuslooma, enamus neist (180 000) elavad kõik ühes suures farmis. Farmides töötab proportsionaalselt vähem inimesi kui muudes valdkondades, sest loomi koheldakse masinatena ning tootmisprotsess on mehhaniseeritud. Seega on romantiline pilt toiduämbriga läbi hommikukaste koheva rebaseni kulgevast naistalunikust, lapsed naerdes ümber sagimas, kuritegelik väärprojektsioon. Karusloomakasvatus on jõhker äri, kus liiguvad suured rahad ja seda just suhteliselt madalate tootmiskulude tõttu, mis saadakse loomade elutingimuste arvelt ning ühiskonda teeniva ning maaelu päästva missiooniga pole sel midagi pistmist.
*Samas näitas värske uuring, et üha suurem hulk eestimaalasi on rahulolematu meie keskkonnas toimuvaga. Eriti palju on rahulolematuid noorte hulgas, kes kõik on valmis andma oma hääle rohelise mõtteviisi toetajate poolt. Seega süttisid kogenud poliitikutes lambikesed – valimised lähenevad, hääled ootavad, kampaaniat alga! Noored, tegelikult ka keskkonnaaktivistid ei märganudki, kuidas nende algselt väga õigete asjade – maailma parandada sooviv energia kanaliseeriti võitluseks ookeanikalade kaitseks.
Järjekordne kalkuleeritud tehnoloogia: tembeldada, naeruvääristada nooreks ja rumalaks, osutada emotsionaalsusele, mis peaks peegeldama elukogenematust, naiivsust ja rumalust. Justkui oleks kampaania sündinud poliitikute mahitusel, nende eestvõttel ja totuvõitu kiisusõbrad lasevad end pahadel poliitikutel ära kasutada. Igaüks, kes enne artikli kokkuluuletamist veidi eeltööd viitsib teha, saab üsna vähese otsimisvaevaga teada, et karusloomakasvanduste vastane võitlus käib Eestis avalikult juba väga pikka aega. See, et asi on viimaks ka poliitikuid huvitama hakanud, on pika ja visa töö tulemus ning selleteemaline lahmiv kriitika peegeldab pigem kadedust. Järelikult – meie tööd on märgatud, see ei ole asjata olnud. Aitäh, pr Raitar, tunnustuse eest. Tehke järgi või makske kinni, nagu öeldakse.
Mis puutub ookeanikaladesse, siis tegemist ei ole „süsteemile ohutu protestiga” ja ainult väga pealiskaudne inimene saab arvata, et see kalatsirkus ei puutu kuidagi meisse ega ole „reaalne probleem”. Enne taolisse asutusse miljonite investeerimist oleks mõistlik kiigata, kuidas mujal Euroopas riburadapidi taolisi kohti suletakse, kuidas „eksponaadid” seal parvekaupa surevad ning kuivõrd on taolised asutused tegelikult vastuolus hariduslike eesmärkidega, millega neid ennekõike õigustatakse. Lapsed, keda taolistesse kohtadesse veetakse, topitakse ääreni täis väära informatsiooni, millel ei ole tegelikkusega mingit pistmist – samamoodi nagu ei sarnane traksipükstega tsirkusekaru elutsükkel metsakaru omaga. Laps, tuleviku täiskasvanu, õpib taolisest kohast vaid seda, et inimesel on õigus oma meelelahutuse huvides loomi kõikmõeldavalt ekspluateerida ja et eetika koos keskkonnahoidliku mõtlemisega on abstraktsed terminid, mitte igapäevaelu loomulik osa. Küsimus on selles, kas inimene on taolistest meelelahutustest edasi arenenud ja oskab oma ajuga midagi muud peale hakata või oleme hoolimata tehnikaimedest omadega ikka veel 17. sajandis.
*Kui lihtne on tunda end hea inimesena, valades emotsioonid välja ookeanikalade või nunnude karusloomade kaitsele, kes kuidagi sinu igapäevaellu ei puutu. Samal ajal lastes massiliselt hukkuda iga päev sadu metsloomi ja linde lageraie tõttu. Võid unustada, et sinu vaikival nõusolekul hukub endiselt iga päev tuhandeid koduta jäänud loomakesi, pesapuid mitte leidvaid väikelinde, mürgitatud mesilasi.
See, kes on hakanud tegelema loomakaitse või metsakaitse või ükskõik millise loodust ja keskkonda puudutava valdkonnaga, ei oska enam vaadata ainult ühte osist. Tervik sõidab sisse, tahad või ei ja kaitsja hoomab kogu süsteemi ning ka oma rolli selles. See tähendab, et ei unustata kunagi „tuhandeid koduta loomakesi” ja seatakse lisaks otsesele abistamisele oma eluviisid ning tarbimisharjumused võimalikult vähekurnavaks. Mürgitamise ja metsade hävitamise vastutuse panemine loomakaitsjatele on küünilisuse ja valelikkuse tipp. Eks igaüks saab ise otsustada, mida taolised konstruktsioonid varjata või esile tõsta püüavad või kui tõsiselt nende esitajat võtta tasub.
Heaks inimeseks olemise tunne oleks muidugi võimas. Paraku tabab see sagedamini neid, kes lahkusest särades jõulude ajal varjupaika räbaldunud teki viivad ning sellest kolm sotsiaalmeediapostitust teevad. Erinevate sotsiaalselt tundlikku närvi nõudvate teemadega tegelejatele tundub enamasti, et kunagi ei ole piisavalt hea ja teha on alati rohkem kui tehtud. Motivaatoriks on tavaliselt tänutunne ja sellest sõltuv soov tagasi anda nendele, kel võrreldamatult vähem ja halvemini. Seda vajadust ongi raske mõista, kui ei ole kokku puutunud sellega, kuidas teised olendid tegelikult elavad ja mil moel on inimene võimeline kasuahnusest teisi liike piinama ning hävitama. Isegi teadmist inimeseksolemisest on pärast selliseid teadasaamisi raske taluda, rääkimata enesega rahulolu võimalikkusest.
*Muide, kui sulgeda üks kümmekonnast Eesti karusloomafarmist, siis kuhu need vangist vabaks võideldud loomad minema peaksid? Loomade varjupaika ehk ühest puurist teise? Hõrenevasse metsa, kuhu ei mahu ära enam ka seal loomupäraselt elavad loomad? Olelusvõitlusse, millega nad pole iial kokku puutunud? Kui mitu loomasõpra on reaalselt valmis elama koos kümne toas vabalt jooksva nunnurebasega?
See on nüüd küsimusepüstitus, mis on mõistetav algkoolilapse suust. Vanemas keskeas ajakirjaniku puhul aga tekib küsimus, et kui teemast mitte midagi ei tea, siis miks võetakse endale õigus sellest kirjutada ja seeläbi lugejatele labaselt valetada? Lühidalt kokku võetuna järgneb karusloomakasvanduste keelustamisele kümneaastane üleminekuperiood, kus kasvandused saavad oma tootmistsüklid lõpuni teha ehk siis olemasolevad loomad tapetakse nagu nad ikka tapetaks, kuid uusi enam juurde ei tule (ehk siis lõpetatakse kutsikate tootmiseks emasloomade regulaarne vägistamine) ning ühel hetkel saab farm lihtsalt tühjaks. Üleminekuperiood on mõeldud ka selleks, et kõik kasvandustes töötajad jõuaksid selle aja jooksul uued tegevused leida. Sellest kõigest on võimalik lugeda siit: www.loomus.ee
*Artikkel ilmus esmakordselt lühendatud kujul Õhtulehes, 13.04.2017: http://www.ohtuleht.ee/799152/karin-bachmann-loomade-kaitsmine-on-meie-koigi-mure