Farištamo Eller: mis oleks, kui võiksin kurvastada õnge otsa jäänud kala üle?

Mingi ajani nautisin tohutult kala ja mereande ning valisin võimalusel toidu, kuhu neid lisatud oli. Samuti olin mingi ajani veendunud, et kalas on aineid, milleta ma mitte kuidagi ellu ei jää. Mingi ajani pidasin kalalkäiku millekski mõnusaks ja lõõgastavaks. Ja kõige värskem kala ehk just äsja maha löödud tundus see kõige ihaldusväärsem.

Ja ausalt, olen ikka seesama inimene, kes olin siis. Mulle ei olnud tollal lihtsalt pähe tulnud, et kalad ei ole õnnelikud, kui õngekonksu alla neelavad. Ja ei ole õnnelikud kui nad võrkudes surnuks piinlevad. Ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et kui kalad elusalt maapinnal õhku ahmivad, siis see on nende jaoks kannatus. Ja et minu võimuses on valida, kas põhjustan kannatust teisele elusolendile või mitte. Olgu see elusolend nii teistsugune kui tahes.

Kala ning mereannid (karbid, krabid, kalmaarid, kaheksajalad, krevetid) on teistsugused ja nii piinlik, kui mul seda nüüd tunnistada ka ei ole, ega ma neisse kui elusolenditesse vist päriselt suhtuda ei osanudki. Bioloogiaõpikus, piltidel ja loodusfilmides olid nad elusolendid, teised liigid, kel oma elu. Aga niipea, kui tegelesin omale menüü koostamisega, oli kalade ja mereandide näol tegemist toiduainetega.

Tänavad, parklad, pargirajad, metsad, rannad, aiad – kõik kohad on täis suitsukonisid. Ka prügi. Ja kogu see prügi jõuab ükskord jõgedesse, meredesse, ookeanidesse. Mürgitama. Reostama. Kusjuures huvitav on märkida, et pole õige panna süüd kogu ookeanipüügi eest eraisikutele Ookeaniplastist üle poole moodustab kalapüügivarustus, mis lihtsalt maha on jäetud. Ja see on teadmine, mida film „Seaspiracy“ õnneks praegu laiemalt levitab.

Aga ikkagi sigaretikonid – need mürgitavad vett ja vee-elustikku. Eile pargis kõndides mõtlesin, et kui oleks minu teha, siis ma lihtsalt keelaks suitsetamise ära. Mitte suitsetajate, vaid maha visatavate suitsukonide pärast. Miks me laseme ühel osal inimestest reostada meie kõigi ühist koduplaneeti, mulda ja põhjavett? Ja kalu ka. Isegi kui ma neid ei söö, ei taha ma ju, et nad mürgitatud saaksid ja neil halb oleks?

Me ilmselt kõik teame, et plastkõrred on pahad vee-elustikule, eriti veekilpkonnadele. Aga kas me teame, kui palju merekilpkonni lihtsalt seetõttu sureb, et nad jäävad kalavõrkudesse kinni? Sama juhtub ka delfiinide, vaalade ja haidega. Ja kas me tahame seda teada? Palju mõnusam on elada, kui ei pea teadma. Ja palju lihtsam on kala päästmiseks loobuda plastkõrre kasutamisest kui päriselt kala mitte süüa, kas pole?

Võrreldes 1970. aastaga on maailmameres kalade arv peaaegu poole võrra vähenenud, leidis hiljutine Londoni Zooloogiaseltsi ja WWFi uuring. Meil on uuringute järgi meredes ka rohkem plasti, just mikroplasti, kui kalu. (See pole ilmselt keeruline, kui kalu muudkui väheneb ja plasti tuleb muudkui juurde).

Mikroplast pole ainult meredes, vaid kõikjal meie ümber, isegi naise platsentas on mikroplasti leitud, kõikjal. Ja justkui prügi probleem oleks veel kaladel väike probleem, me ka piiname kalu nii tohutult neid püüdes ja kalakasvandustes toiduks kasvatades. Meie mõtteviisi head näited on, et kalu loeme tonnides palju neid on või palju neid veest välja püüti, mitte numbrites, neist räägime kui kalavarudest. Kalade kohtlemisel ja tapmisel pole mitte mingeid piiranguid ega seadusi ka, kalakasvandused võivad kaladele olla näiteks nii ohtlikud, et neile peab antibiootikume sisse söötma (nagu farmiloomadelegi) ja neid peab vaktsineerima.

Me teame kaladest ikka väga vähe, on ju levinud ütlus külm nagu kala, tuim nagu kala. Aga alles hiljaaegu on teadlased hakanud kalu uurima ka kalade endi tõttu, mitte kasutusvõimaluste pärast. Tulemused on üllatavad ja järeldati, et kalade närvisüsteem, tundeelu, sotsiaalne käitumine ja kognitiivsed võimed on täiesti võrreldavad imetajate ehk meie omadega.

Kahe pisikese lapse emana olen tihti dilemma ees, kuidas ma nüüd lapsele seletan, et kui pildil on rõõmus kala õnge otsas, siis ega ta vist tegelikult väga õnnelik pole sel hetkel. Või etenduseplakatil. Kas pole huvitav, et ajas ja kohas, kus meil ei ole toidupuudust, peame kalalkäiku millekski imeliselt rahustavaks mõistmata, et oleme teist liiki tapma tulnud?

Meile tundub, et kurja juur on kasvav rahvastik. Silmiavav oleks endile teadvustada, et keskmine inimene tarbib võrreldes 1960ndatega kolm korda, Hiinas koguni viis korda rohkem kala. Juurde tuleb liita veel need miljardid ja miljardid inimestele toiduks peetavad farmiloomad – sest mida neilegi meie arvates sisse söödetakse? Kolmandik kogu maailma kala tööstuspüügi saagist lähebki farmiloomade ja kalakasvanduste kalade toiduks. Viimaseid peetakse aga tihti ülekalastamise jätkusuutlikuks alternatiiviks. Kui tavaliselt toidetakse farmikalu maisi ja sojaga, siis lihatoidulised kalad saavad söögiks teisi kalu, keda avavetest jätkusuutmatult püütud on.

Mingi aeg tagasi olin tohutult armsate inimeste seltskonnas, kellega väga palju täistaimset toitu naudime. Sel pidulikult õhtusöögil koosnes üks käik aga ühest ilusast ja tervest kalast. Sain sel hetkel enda kohta palju teada. Ma teadlikult ei ütle kunagi kellelegi, mida ta peaks või ei peaks söögiks valima. Küll võin oma mõtteid avaldada mingites teistes vormides nagu seegi kirjatükk praegu. Tol korralgi ei tahtnud ma midagi öelda, vaikisin ja jälgisin enda tundeid kalale ja juttudele metsloomade küttimisele. Minus kerkis meeletu kurbus. Elame ühiskonnas, kus on ebanormaalne, isegi vale kurvastada teise liigi surma üle, kes on toiduks valmistatud ja serveeritud. Minust teeb ebanormaalse inimese tõsiasi, et ma ei suuda maitsvaks küpsetatud kala enam näha toiduna, vaid kala laibana, küll maitsvaks küpsetatud laibana.

Mis aga oleks, kui selline reaktsioon oleks aktsepteeritud ja lubatud? Mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada prügi üle maas. Mis oleks, kui oleks normaalne maas vedelev prügi üles võtta? Ja mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada õnge otsa jäänud kala üle?

Arvamuslugu ilmus 04.05.2021 Eesti Päevalehes ning 03.05.2021 Eesti Päevalehe Arvamusveebis.