KADRI TAPERSON
Loomaõiguslaste liikumine algas Eestis kaheksa aastat tagasi, mis on piisavalt pikk aeg selleks, et teha tagasivaade ja küsida, kas midagi on saavutatud ja kuhu edasi liigutakse.
Loomaõiguslus on oma spetsiifilisuse tõttu olnud muudest sotsiaalsetest liikumistest üsna eraldiseisev ja seda ehk muuhulgas sellepärast, et neil liikumistel ei ole ajaloolistel põhjustel pikka ajalugu nagu mõnes vabamalt arenenud Euroopa riigis kindlasti on. Ka on suudetud hoiduda suurematest vigadest ja nn radikaliseerumisest, ehkki selle üle võib muidugi vaielda.
Nii nagu ka mõni teine valdkond, on Eesti loomaõiguslus olnud sunnitud kujunema ja arenema kiiremini kui mujal. Kaheksa aasta jooksul on eelkõige liikumise Loomade Nimel sildi all toimunud meeleavaldusi, proteste, kampaaniaid nii karusloomakasvanduste kui tsirkuses loomade kasutamise vastu ja osavõtte ka konkreetsematest rahvusvahelistest kampaaniatest. Eelkõige on loomaõiguslased proovinud erinevad taktikaid kasutades edastada ühiskonnale adekvaatset pilti sellest, mis loomadega inimkeskses ühiskonnas tegelikult toimub vastukaaluks sellele, millist muljet proovib jätta kas või reklaamitööstus.
Tänasel päeval teame loomade kognitiivsetest võimetest rohkem kui kunagi varem ja just seetõttu on nende armutut ekspluateerimist raske kõrvalt vaadata ja mitte sekkuda. Loomaõigusluse ajalugu teades võib öelda, et Eestis on sekkutud üsna vaoshoitult.
Eestis kehtiva loomakaitseseaduse esimene rida ütleb, et see seadus reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Kui seadust edasi ei loeks, siis tunduks, et see on just see, mida loomaõiguslased kaugemale ulatuva eesmärgina tahavad. Samas muudab seesamane lause ülejäänud teksti ja kogu järgneva seadusandluse absurdimaiguliseks. Nii või teisiti, olles pikka aega ka tavapärase loomakaitsega praktiliselt ja igapäevaselt tegelenud, võin kindlalt väita, et loomakaitseseadust Eestis täiel määral ei täideta. Olgu nende loomade õigustega, kuidas on, ka kirjapandu ja seadusetegijate poolt aktsepteeritu käib ühiskonnale üle jõu; meie loomapidamiskultuur on erakordselt madal.
Loomakaitset ja loomaõiguslust ei saa vähemalt Eestis koolis õppida ja loodetavasti see olukord muutub. Terav teema on muidugi tunginud erinevatesse distsipliinidesse, nagu näitas ka reedel Tallinnas toimunud konverents, aga nagu diplom ei tee empaatiavõimeta inimesest head arsti, ei anna ka akadeemiline kraad garantiid, et inimene on inimkeskses ühiskonnas loomade poolt. Enamusega ühiskonnast pidevas opositsioonis olemine nõuab paksu nahka ja keskmisest suuremat kohanemisvõimet, professionaalsest empaatiast rääkimata.
Aastate jooksul on nii mõnedki ühiskonna ja -kultuuritegelased hakanud harva ja ettevaatlikult loomade olukorra kohta sõna võtma, ilmselt on selle tinginud mujal maailmas järjest kasvav tähelepanu ja ka erinevad uurimissuunad. Vaikne teematõus kulmineerus kevadel 22 kultuuriinimese avaliku seisukohavõtuga karusloomakasvanduste keelustamise poolt ja loodetavasti see tõus jätkub. Hoolimata sellest on Eesti ühiskonnas neid, kes oskavad ja tahavad kaasa mõelda ja oma positsiooni kasutada ikkagi häbematult vähe. Olgugi, et kaheksa aasta jooksul on ka meedias looma teema igapäevaselt omal kohal, näeb süvitsi minevaid analüüse ja kaasaegset mõtteviisi harva. Klikke ja koledaid kommentaare pigem mõni võigas üksikjuhtum, mis peagi unustatakse.
Käesoleva aasta maikuus sündis kolme pikemaajaliselt tegutsenud loomakaitseorganisatsiooni liikmetest loomade eestkoste organisatsioon Loomus, mis kasutab oma töös varasemast aktivismist pisut erinevamaid võtteid. Näiteks saadeti europarlamenti kandideerijatele küsimused selle kohta, millised on nende seisukohad seoses karusloomakasvanduste ja tsirkuses loomade kasutamise keelustamisega. Vähesed vastanud omasid kindlat seisukohta ja enamusest vastustest selgus, et loomade teema ei ole poliitikutele tuttav ja selge, küll aga paljudele südamelähedane.
Samasugused kirjad läksid hiljuti teele erakondadele ja kindlasti küsitakse sedasama ka kevadel riigikokku kandideerijate käest. Samas näitab Loomuse tellitud SaarPolli uuring, et üle poole ehk 59 protsenti Eesti elanikkonnast ei poolda metsloomade kasvatamist karusloomafarmides üksnes karusnaha saamise eesmärgil. Ka otsustajatel on viimane aeg neis küsimustes seisukoht võtta ja loodetavasti toimub see sarnaselt kooseluseadusega – iga otsustaja eetilistest tõekspidamistest lähtudes.
Kõige paremini võiks loomaõigusliku mõtte levikut iseloomustada veganismi tõus Eestis. Olgu selle tõestuseks kas või juba neljandat korda toimuv Taimetoidumess. Toidukohti, blogisid, lehekülgi sotsiaalmeedias tuleb järjest juurde. Iseasi muidugi, kas enamus neist selle elulaadi viljelejatest üldse loomade peale mõtleb või pigem on tegu ühe osaga kasvavast tervislikkusetrendist.
Samal ajal kestavad muidugi vaidlused selle üle, kas inimestel on toiduks tingimata liha vaja või mitte; sellele küsimusele võib jäädagi otsima poolt- ja vastuargumente, samal ajal jätkub tundlike olendite ekspluateerimine, millele võib täieliku lõpu tuua arvatavasti ainult tsivilisatsiooni suurematsorti krahh. Teatavasti on põllumajandusloomade kasvatamine ja selle tarbeks lõppevate loodusresursside kasutamine üks keskkonnavaenulikumaid tegevusi, mille inimkond korda saatnud on.
Loomaõigusluse areng haakub vähemalt tänasel päeval vabakonna arenguga Eestis. Veel novembrikuus annab Loomus riigikogule üle nn petitsiooniseaduse alusel märgukirja karusloomakasvanduste keelustamiseks Eestis ja kevadel alanud kampaania «Olen loomade poolt» jätkub niikaua kui keelustamisotsus vastu võetakse, mitte varem.
Käesoleva aasta augustis ütles põllumajandusminister, et valmistatakse ette eelnõu mõnede metsloomaliikide kasutamise keelustamise kohta tsirkustes. Ilma kaheksa aastat kestnud intensiivse tegevuseta ei oleks mõlemat positiivset näidet täna võimalik tuua.
Loomade olukorda tajuvad inimesed loodavad, et ühiskond on valmis selleks, et selliseid näited tuleks järjest juurde.