Maonaha ja elusate madude aksessuaarina kandmisel on kõrge ja võigas hind

Igal aastal nülitakse, tihti elusalt, sadu tuhandeid madusid, et õmmelda neist luksusriideid ja ‑aksessuaare ning lisaks on populaarsust kogunud elusate madude aksessuaaridena kandmine, kirjutab mai alguses loomade eestkoste organisatsiooni Loomus ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil esinenud Annika Hugosson.

Kui Briney Speaks esitas MTV videomuusika auhindade (VMA) 2001. aasta tseremoonial esitas oma laulu „I’m a Slave 4 U“, oli tal õlgade ümber mähitud 2-meetrine ja 12-kilogrammine albiinost tume tiigerpüüton. Möödunud on kaks kümnendit, ent sellest esinemisest ja maost nimega Banana räägitakse Ameerika popkultuuris ikka veel. Mitte ainult ei anna esinemine jätkuvalt kõneainet, vaid madude kasutamine aksessuaaridena on muutumatult trendikas, eriti MTV videomuusika auhindade jagamisel. 2011. aastal tõi Justin Bieber auhinnasõule kaasa noore albiinost kuningboa, kelle ta müüs paar kuud hiljem oksjonil maha. Oksjoni võitja annetas mao loomaaiale, mis kavatses teda kasutada pildistamistel.

2019. aasta MTV videomuusika auhindade jagamisel kandis kaks osalejat punasel vaibal kõndides kumbki madu ning ajaleht USA Today kirjutas seepeale „VMA maotrendist“. Üks neist 2019. aasta külalistest, laulja H.E.R. kuulutas oma kuningpüütoni „ideaalseks aksessuaariks“ ja selgitas, et kandis madu austusavaldusena Britney Spearsile. Püüdes selle nähtuse pealt raha teenida, rendivad ärid Ameerika Ühendriikide suurlinnades, nagu Atlanta, Los Angeles ja New York City, madusid ja teisi roomajaid välja pildistamisteks, muusikavideoteks ja moesõudeks.

Ehkki elusate madude aksessuaaridena kandmise populaarsus on sedavõrd tõusnud, et on tekitanud rendituru, on maonahk jätkuvalt luksusmoe üks põhiartikleid. Samas on suuremad moemajad viimastel aastatel lõpetanud eksootiliste roomajate nahkade kasutamise. Kui varasemad hinnangud Euroopasse legaalselt ja illegaalselt imporditavate püütoninahkade kohta viitasid kokku miljardite dollarite suurusele turule, siis väliskaubanduse vaatluskeskuse Observatory of Economic Complexity (OEC) värskeimad andmed 2019. aastast näitavad, et ülemaailmselt on roomajate toornahkadega kaubitsemine väärt umbes 250 miljonit eurot. Paraku on USA Loomade Heaolu Instituudi sõnul roomajate nahkadega kaubitsemine suuresti reguleerimata, mistõttu on keeruline kaubavahetust jälgida ja teha kindlaks, mis laadi roomajad, rääkimata konkreetsetest liikidest, nendes numbrites sisalduvad. Uurides näiteks lähemalt OEC andmeid, märkasin, et peamiste eksportijate seas polnud nimetatud ühtegi Kagu-Aasia riiki, kuigi madudega, eriti püütonitega, kaubitsemine on selles piirkonnas levinud.

Lisaks loodusest püügile, mis valmistab muret ökoloogilise kestlikkuse seisukohast, kasvatatakse madusid üha rohkem tööstuslikes „maofarmides“. Clifford Warwick, bioloog ja endine maofarmide uurija, on maofarmidest rääkides kirjeldanud sellist ruumikitsikust, et püütonid saavad tillukestes sahtlites vaevu end lahti kerida. Hiljutises intervjuus keskkonnauudiste portaalile Mongabay ütles Warwick, et olud neis farmides on „kõledad, alastimuleerivad, sageli räpased ja kitsad“ ning et „loomade heaolu on parimal juhul kõrvalise tähtsusega, tavaliselt aga olematu“. Mitte ainult ei ela paljud neist madudest viletsuses, vaid nad ka surevad aeglaselt ja piinarikkalt.

Igal aastal nülitakse, tihti elusalt, sadu tuhandeid madusid, peamiselt püütoneid, et õmmelda neist luksusriideid ja ‑aksessuaare. Et madudel on aeglane ainevahetus, võivad nad elada päevi ilma nahata, surres aeglaselt vedelikupuudusesse. Selleks, et nahka nülgimise lihtsustamiseks lõdvendada, võidakse madusid kõigepealt näljutada ja seejärel jõuga vett või õhku täis pumbata. Gucci uues püütonifarmis Tais, kus ettevõtte väitel kasvatatakse madusid „parimates tingimustes loomade, talunike ja ökosüsteemi jaoks“, uputatakse madusid usutavasti kastides, mis Warwicki selgitusel ei ole humaansem kui muud tavapärased tapameetodid, nagu madude peadpidi puu külge naelutamine.

Neid rajatisi reklaamitakse keskkonnasõbralikena ja on oodata maokasvatustööstuse kasvu. Tuntud keskkonnakaitsjad on samuti avaldanud toetust maonaha kasutamisele: eelmisel aastal koostas Rahvusvahelist Looduskaitseliitu (IUCN) esindav rühm luksusmoe ettevõttejuhtidele avaliku kirja, milles palus neil jätkata eksootiliste roomajate nahkade kasutamist, et aidata kaasa eluslooduse kaitsele. Sarnases avalikus kirjas, mis üllitati 2019. aastal, teatas IUCN-i liigikaitse komisjon: „Loomaõiguslikud organisatsioonid, kes survestavad jaemüüjaid keelustama eksootilisi nahkasid, ei panusta oluliselt looduslike liikide säilitamisse. /…/ Nad paistavad eelistavat, et liigid pigem häviksid, kui leiaksid kasutust.“

Jättes kõrvale selle eksliku valiku kahe võimaluse vahel, tuleb küsida, millised eetilised tagajärjed on loomade säilitamisel vaid selleks, et neid kasutada. Nende paljundamisel ja elushoidmisel ainult seniks, kuni nende kehad on maksimaalselt kasulikud. Kas väljasuremine ja kasutamine on ainukesed võimalikud tulevikud madude jaoks? Kuidas saab ja peab liigisäilitamise eetika arenema edasi populatsiooni tasandil mõõdetavast, et võtta arvesse indiviidide elusid ja nende elude kvaliteeti? Ma ei püüagi ümber lükata väiteid maoliikide säilitamise seosest moetööstusega. Loomulikult suureneb madude paljundamisega maofarmides nende liikide koguarvukus. Kuid ma sean kahtluse alla selle, kuidas antud juhul mõõta liigisäilituse edukust ja küsin, kelle jaoks see edu on, kes saab kasu, kes peaks kasu saama. Samuti sean kahtluse alla vastandused „tõendid versus ideoloogia“ ja „teadus versus emotsioon“, mida IUCN-i avalike kirjade autorid erinevates variatsioonides rakendavad – justkui oleks teadus läbinisti objektiivne, justkui teadus ja teaduskommunikatsioon eksisteeriks eraldi osaliselt kattuvatest ja dünaamilistest subjektiivsetest, sotsiaalsetest, poliitilistest, kultuurilistest protsessidest.

Kuigi ma käsitlesin elusaid ja surnud madusid eraldi, on madu aksessuaarina muudetud triviaalseks ja passiivseks, olgu ta elus või surnud. Britney Spears käivitas elus madude aksessuaarina kasutamise nähtuse. Madude elusate kehade kaubastamise kõrval on surnud madude nahk luksusmoes jätkuvalt hinnas selles ajast peale, kui Louis Vuitton eksootilised nahad, sealhulgas maonaha, 1892. aastal turule tõi. Põliste moemajade, nagu Gucci, investeeringud rajatistesse ja maofarmitööstuse kasvu ennustavad hiljutised uuringud näitavad, et maonahk on siin, et jääda. Saab näha, kas elus maod säilitavad oma niši moemeelelahutuses.

Kokkuvõttes seisan ma madude eest ja selle eest, et madude kehade kasutamine moesüsteemis lõpetataks täielikult. Maod ei ole trend või naharibad, nad on tundevõimelised indiviidid. Nad tajuvad valu, naudingut, ärevust ja teisi emotsioone – see ei ole ideoloogia, seda näitab teadus. Olenemata nende teadvuse olemasolu tõestamisest väärivad maod moraalset kohtlemist, et elada maailmas omaenda kehade käsutajatena. Daniel Natusch, IUCNi 2019. aasta kirja juhtautor, väitis vastuses PETA-le: „Jah, loomad surevad oma liha, naha, luude ja rasva pärast. Me ei saa seda eitada. Me ei ela ideaalses maailmas, kus kõigile inimestele oleks kättesaadav luksus loomi mitte kasutada.“ On tõsi, et me ei ela ideaalses maailmas. Kuid see ei tähenda, et me liigina ei saaks ega peaks püüdma võimaluste ja teostatavuse piires loobuda loomade julmast kohtlemisest ja kasutamisest toiduks, riietuseks või muul eesmärgil. Miks mitte alustada siit?

Süvitsi saab roomajate nahkasid ümbritsevast vaidlusest lugeda Elizabeth Claire Alberti hiljutisest artiklist „Skin in the game? Reptile leather trade embroils conservation authority“, mis ilmus aprillis Mongabay portaalis.

Artikkel ilmus ka Annet & Stiili veebis.