Farištamo Eller, Loomuse kommunikatsioonijuht. Artikkel ilmus Sakalas 5. oktoobril.

Kujutage ette, et kõnnite ilusal sügisõhtul metsas, näiteks mõne kaitseala sihtkaitsevööndis, ja ühtäkki avastate end koertega peetava jahi keskelt. Või lähete laupäeva hommikupoolikul seenele, aga selgub, et saaki seekord ei saa, sest sealsamas käib jaht. Või siis satute kodumetsas kütiliinile. Õnneks teete häält ning jahimehed tunnistavad teile hiljem, et ainult see päästiski teid mahalaskmisest.

Peaaegu igal aastal leiab Eestis aset mõni traagiline jahiõnnetus, milles saab viga või suisa hukkub mõni inimene, enamasti küll jahi osaline. Nii mõne jahiseltsi piirkonna lähedal elavatel inimestel kui ka tavalistel looduses liikujatel on õigus teada, kus, kellele ja kuidas parasjagu jahti peetakse. See on oluline nii kodanike turvalisuse pärast kui ka jahipidamise läbipaistvuse ja kultuuri huvides. 

Tegelikult on hämmastav, et seniajani pole e-Eestiks nimetatavas riigis avalikku, jahipidamise kohta operatiivselt infot saada võimaldavat veebikeskkonda. Keskkonda, mis lubaks nii jahipiirkonnas elavatel inimestel kui ka muidu looduses liikujatel jälgida, millises metsas mis loomi millise loa alusel parasjagu kütitakse või lähiajal küttida kavatsetakse. Kui see olemas oleks, saaksid tavalised kodanikud ohutult metsas liikumist planeerida ja hästi sobiks säärane lahendus kokku ka Eesti e-riigi kuvandiga. Pealegi on metsa sisenemine ja sealt elusana väljumine ju kõigi põhiõigus. Vähemalt inimeste. 

Ühest küljest aitaks selline veebikeskkond kõiki neid, kes soovivad metsas käia, ilma et satuks jahikoerte ja mõnikord ka vilisevate kuulide keskele. Teiselt poolt aitaks see ehk ametkondi, kus võimalused jahijärelevalve tagamiseks järjest ahenevad.

Olukorras, kus keskkonnaamet on kokkuhoiu eesmärgil vähendamas inspektorite patrullide hulka ning samas on hiljuti avalikuks tulnud ulatuslik, organiseeritud ja pikaajaline salaküttimise juhtum, mis ei ole sugugi ainus omasugune, saavad üha olulisemaks kodanike teadlikkus ja tähelepanu. Meenutuseks, et tänavu kevadel esitati salaküttimise kahtlustus neljale Pärnumaa mehele ning ühele esitati kaasaaitamise süüdistus.

Leidub inimesi, kes teavad salaküttimisest meie metsades (ka too kevadine Pärnumaa juhtum polnud väidetavalt kohalike seas eriline saladus) ning sooviksid aidata salakütte avastada. Kui oleks avalik veebikeskkond, kus jahid oleks ära märgitud, oleks jahile juhuslikult peale sattudes märksa kergem uurima asuda, ega juhuslikult ole tegu salaküttidega. Sellise keskkonna loomine ei tohiks ometi olla üle jõu käiv ülesanne.

Eks neid arusaamatusi jahipidamisega ole omajagu. Näiteks näib üsna ebaloogiline kaitsealal loomi küttida, sest sarnaselt teiste metsaliikidega väärivad ka loomad ja linnud ju turvaalasid. Kahjuks on endiselt ulukite nimekirjas ka kahaneva arvukusega liike, näiteks metskurvits ja nurmkana, ning isegi kaitsealune liik valgepõsk-lagle. Ja näiteks metskitse küttimislimiidiks ei määra kohalikud jahinõukogud mitte maksimumarvu, vaid miinimumarvu. Miks? Sest jahiseaduse paragrahv 43 ütleb: “Jahipiirkonna kasutaja hüvitab uluki tekitatud kahju maaomanikule käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud lepingu kohaselt maaomaniku nõudel.” Nii ongi jahiseltsidel motivatsioon loomi palju enam küttida, kui need seltside liikmed, kes kohalikke olusid ja loomade arvukust hästi tunnevad, ise mõistlikuks peavad.

Sisulised otsused, mida ametkonnad jahi kohta teevad, on samuti segadust tekitavad. Näiteks soovitab keskkonnaagentuur lubada sel aastal uuesti ilvesejahti. Miks? Ei tea. Jaht ilvestele on Eestis olnud keelatud juba peaaegu kümme aastat, sest ilveste arvukus on olnud kriitiliselt väike. Euroopa Liidus on ilves rangelt kaitstud liik. Eesti on praegu maailmas üks paremaid kohti, kus loodusturistidel on võimalus seda kaunist ja haruldast looma oma silmaga näha mujal kui loomaaias, ja see motiveerib paljusid neist just siia tulema. Loodusreise tehakse peamiselt talvel, kevadel ja sügisel, nii et nendega pikendatakse meie lühikest suvist turismihooaega ja elavdatakse maapiirkondade majandust. Miks mitte eelistada võimalust teenida sissetulekut meie elusat loodust näidates?

Peale selle ei ole ilves inimesele ohtlik ja tema põhjustatav kahju on minimaalne. Ilveste arvukus on suurepäraselt isereguleeruv, samuti puuduvad teaduslikud argumendid nende küttimise lubamiseks. Soovitus lubada ilvesejaht vajadusest kaitsta neid endid saakloomade, eriti metskitsede vähesest arvukusest tuleneva toidunappuse eest on äraspidise maailmapildi väljendus.

Huntide kohta tehakse aga sageli otsuseid, lähtudes üksnes sellest, et inimestel on hundihirm – nagu elaksime ühiskonnana permanentselt Punamütsikese muinasjutus. Sellega aga, et õpiksime ühiskonnana teistega, sealhulgas huntidega, koos elama, peaaegu ei tegeleta. Teadmist, et Eestis on väga vähe hundikarju, mis annavad välja suure karja mõõdu, samuti kuigi laialt ei levitata. Suur hundikari on võimeline küttima ka suuri saakloomi, näiteks põtru, metssigu ja hirvi, ja nii väheneb neil vajadus murda põllumajandusloomi.

Peaks olema enam kui selge, et pidev tugev sekkumine hundipopulatsiooni võimaldab vaid üksikutel huntidel Eesti aladel elada vanemaks kui kaks aastat. Hundid võivad aga elada kuni kümme aastat ja kauemgi ning nii ei ole pisikesi hundikarju tihtipeale juhtimas kogenud ja oskuslikud, vaid vähese kogemusega noorepoolsed isendid, kes võivad pöörduda lihtsamate saakloomade poole. Ning loomulikult mida enam on lõhutud hundikarju – kütitakse ju ka karja juhtloomi –, seda enam murravad ellujäänud lambaid ja vahel ka koeri, sest neid on lihtne kätte saada. Säärased kurvastavad koduloomade murdmised saavad aga peaaegu alati suure meedia tähelepanu osaliseks ning nii võimendub ekslikult mulje, nagu oleks võsavillem inimesele eriti ohtlik loom.

Tsiteerin hundiuurija Marko Kübarseppa: “Loomakasvatajad räägivad ikka ja jälle, kuidas hundi vastu ei aita isegi betoonaed. Päris tõele see ei vasta. Enamikus kohtades, kus on murdmised toimunud, on selgelt selles osas puudused. Aedu pole tehtud või on jäetud need sinnapaika. Kohati uitavad lambad nii vabalt, et neid saab pidada ulukifauna osaks ehk sellisel juhul on huntidele raske midagi ette heita.” (err.ee, 6. november, 2023).

On võimatu mööda vaadata sellest, et lemmiklooma pidamise kultuuri tuleb muuta. Koeri ja kasse ei tohi lasta järelevalveta õues hulkuda ega koeri ketis pidada. Lemmikloomad on inimeste vastutada!

Karude teemal tuli hiljuti ringkonnakohtust otsus, mis osutas, et keskkonnaamet andis karude küttimise load välja õigusvastaselt. Põtru ja kitsi on liiga palju kütitud, üldse on metsloomade osakaal imetajate kogu biomassist väga väike, vaid neli protsenti, viimase 50 aastaga on loomapopulatsioone 73 protsenti vähemaks jäänud. See kõik räägib selget ja üheselt, et inimene on oma loodusesse sekkumisega liiga kaugele läinud.

Arvukate arusaamatuste klaarimist ja selge pildi loomist tuleb aga kuskilt alustada. Nii et alustuseks sobikski hästi toosama rakendus, millest loo alguses juttu oli. Tapmine ei ole loomade kaitse meetod ning jahitegevust peab saama meie kõigi heaolu, turvalisuse ja läbipaistvuse huvides jälgida. See ei tohi käia metsades nii, et pole võimalik saada reaalajas ülevaadet, kes ja kus jahib ning keda, kuidas ja miks.