Uus raport hoiatab, et loodus jõuab peagi punkti, kust puudub tagasitee.
Originaali autor: Claire Hamlett, tõlkija: Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll
Maailma Looduse Fondi (WWF) hinnangul on metsloomade arvukus alates 1970. aastast langenud keskmiselt 73%.
5495 eri liigi kahepaiksete, lindude, kalade, imetajate ja roomajate populatsioonisuundumused näitavad, et metsloomade arvukus väheneb üle maailma hirmuäratava kiirusega. Living Planet Report (Elava planeedi raport) hoiatab, et loodus on jõudmas ohtlikkusse punkti, kust puudub tagasitee. See raport avaldati vahetult enne ÜRO COP16 loodusliku mitmekesisuse tippkohtumist ja COP29 kliima tippkohtumist.
Kõige rohkem on loomastik vähenenud Ladina-Ameerikas ja Kariibidel, kus populatsioonide suurused on vähenenud 95% võrra. Mageveeliigid nagu näiteks Atlandi lõhe on kõige suurema löögi all ja nende arvukus on 50 aastaga vähenenud 85%.
Maismaaloomade arvukuse vähenemise taga on peamiselt põllumajandus, mis toob endaga kaasa elupaikade kadu ja tingimuste halvenemise. Mageveelistes elupaikades on suureks ohuks tammide põhjustatud jõgede ja ojade killustumine ja vee pumpamine põllumajanduslikel eesmärkidel.
Oleme jõudnud punkti, kust pole tagasiteed
Raport hoiatab, et maailma loodus võib jõuda peatselt punkti, kust pole tagasiteed. Reostus, maakasutuse muutumine ja kliimakriis viivad ökosüsteemid kollapsini. Võimalik, et jõutakse ka pöördepunktideni, mis veelgi enam metsloomade populatsioonide kahanemist kiirendavad.
Näiteks ähvardab koralliriffe massiline häving soojenevate ookeanide ja nende tervise jaoks vajalike kalaliikide ülepüügi tõttu. See mõjuks omakorda laastavalt paljudele mereloomadele ja ka rannikuäärsetele kogukondadele.
Valitsused peavad sel aastal loodusliku mitmekesisuse tippkohtumisel tõestama, et nende loodusliku mitmekesisuse kaitsekavad on kooskõlas COP15 eesmärkidega. Aastal 2023 võtsid 196 maailma riiki vastu Kunming-Montréali elurikkuse lepingu, mis on tegevuskava bioloogilist mitmekesisust ohustavate tegurite vähendamiseks. Kuid WWF hoiatab, et “hetkel on rahvuslikud loodusliku mitmekesisuse strateegiad ja tegevuskavad ebapiisavad ja neil puudub nii rahaline kui institutsionaalne toetus”.