Kirjutas Farištamo Eller
Ilmus Äripäevas 15. aprillil
Milline võiks olla edukas Eesti? Kas eduka Eesti loovad edukad inimesed? Aga kes siis on edukas inimene ja mis motiveerib inimest olema edukas?
Viimase IPPC raporti (inglise keeles Intergovernmental Panel on Climate Change, lühend IPCC; eesti keeles ka ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel) valguses tahaks, et igaühes meist ärkaks looduskaitsja ja elukeskkonna hoidja. Selline Eesti, mis on rikutud, lõhutud ja rüüstatud looduskeskkonnaga, kus majanduse mõte on täita väikese osa inimeste pangakontosid ja rahakotte, ei ole ju edukas, vaid lihtsalt rumal.
Kui aga piiratud ressurssidega planeedil usutakse lõputut majanduskasvu ning seda ideed teenindades tegutsetakse ka siinsamas Eestis, siis mille muu kui rumalusega on tegemist? Kas ei võiks selle asemel otsustada hoopis teisiti, teha teisiti, hoida teisiti? Näiteks võtta esimeseks eesmärgiks hoida elurikkust, sest IPCC raport ütleb, et teisiti enam ei saa?
Palju, liiga palju julgustatakse inimesi unistama, unistama suurelt, tahtma küllust, julgustatakse tarbima, tarbima, tarbima. Küllusena aga tuleks defineerida piisavus.Raha ja rikkus ei tohi olla edukuse indikaatoriks, vaid hinnata tuleks võimekust ja oskust piiri pidada ning seisatada siis, kui on piisavalt.
See motivatsioon, mis paneb inimesed justkui igavesti liikuma suurema külluse ja rikkuse poole, on juba lõhkunud ja lõhub elurikkust järjest edasi ning võtab väga paljudelt teistelt liikidelt, aga ka teistelt inimestelt võimalused elada. Sellistlaadi motivatsioon peaks olema taunitud ja võiks olla sõnastatud kui rämpsmotivatsioon. Praegu käib aga sellise rämpsmotivatsiooni ülistamine. Edukale Eestile peaks olema võimalik selgitada lõputu majanduskasvu idee võimatust, kuid praegu see veel nii ei ole.
Inimene ei oska ise piiri pidada, seetõttu peab edukas Eestis olema laitmatult toimiv looduskaitse. Hetkel moodustavad looduskaitsealad Eesti pindalast 17.7%, elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks soovime neid aga 30%, kuid ometi venitatakse uute kaitsealade loomisega lõputult. Ametkond poeb edukalt peitu poliitilise tahte (loe: tahtmatuse) taha. Toon ühe näite. Ilmselt teab iga eestlane Kurgja metsi, paljude jaoks tuleb aga üllatusena, et juba 15 aastat on kestnud kemplus sealse kaitseala moodustamise ümber. Niimoodi ebaedukalt kaitseala moodustades, nagu keskkonnaametil see Kurgjal seni on kulgenud, kulutatatakse looduskaitsjate, ekspertide ja ka ametnike aega, võttes neilt samal ajal võimaluse teiste oluliste teemadega tegeleda. Nii väheneb Eesti edukus. Säärane venitamine on juba toonud Kurgjal reaalse kahju loodusväärtustele: kui 2019. aastal planeeritavate kaitsealade kaardikihilt Kurgja kaitseala ära võeti, alustas RMK seal massiliselt lageraieid. Need saadi seisma vaid looduskaitseaktivistide tegevuse tulemusel ning tänaseks on ala tänu ekspertide ettepanekule kaitse alla võtmiseks uuesti projekteeritavate kaitsealade kihil. Kuid milleks selline ebaedukust põhjustav venitamine? Looduskaitse oleks justkui mõisa köis, mis võib lohiseda, kuid tegemist on meie kõigi enda elukeskkonnaga, mille hoidmisest ja kaitsmisest sõltub meie endi elukäik.
Sarnane näide rumalast looduskaitsest on Viljandimaal Niilusoo rabaga seonduv. Riik ei taha taganeda 20 aastat tagasi langetatud otsusest lubada rajada uus turbakaevandus, kuigi tänaseks peaks isegi väikelapsele olema ilmselge, et turbakaevandamine on äärmiselt keskkonnavaenulik, pöördumatuid kahjusid tekitav tegevus, mis toob ettevõtjale küll miljoneid eurosid kasumit, aga samas sunnib riiki (maksumaksjaid, meid kõiki) maksma kinni CO2 emissiooni, mis turbakaevandamise puhul on tohutu. Nõnda maksame me kõik koos kinni ärimehe laastava tegevuse, saamata ise sellest vähimatki kasu. Elurikkuse hoidmise eest kohtusse minejaid on iga päevaga enam, sest järjest selgemalt tulevad kuivendamised, kaevandamised ja metsade lageraied inimeste kodudesse ja looduskaitsealadele, inimesed aga nõustuvad sellega õnneks järjest vähem. Näiteid on lõputult ja üle Eesti – Otepääl, Kanepis, Nursipalus, Elbu rabas, Lihuveskil… Iga kord kui riik ei julge või ei taha langetada kaugelevaatavaid, loodust hoidvaid otsuseid, on riik rumal ja kulutab nii oma ametnike aega ja palgaressurssi kui ka oma hoolivate kodanike aega ning raha ja pärsib nende hoolivust oma riigist.
Ei taha rumalat Eestit. Loodust mittehoidev ja elurikkust rüüstada võimaldav Eesti aga on mitte edukas rumal Eesti.