Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl saatejuht ja toimetaja Sven Paulus usutles riigikogu sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni liiget Jaak Jusket, kes ei mõista, miks peab inimene kasvatama loomi ainult selleks, et teha nendest endale kasukaid.
Te olete üks nendest riigikogu liikmetest, kes kirjutas alla karusloomafarmide keelustamise eelnõu algatamisele. Mis veenis teid seda tegema?
Mul ei ole olnud võimalust varasemalt seda algatada, kuna olen esimest korda riigikogus. Ma kuulun riigikogus üldse riigikaitsekomisjoni, aga mul õnnestus olla asendusliikmena maaelukomisjonis, kui see sama algatus arutelu all oli. Kui pärast seda vastav eelnõu ringi liikus ja allkirju ootas, siis ega mul ei olnud väga pikka mõtlemist, et selle väga vajaliku ja mõistliku algatusega liituda.
Mul isiklikult karusloomafarmidega pole kokkupuudet olnud, kuigi üks minu sugulane on käinud aastaid Soomes nülgimas neid vaeseid loomi. Ma olen kuulnud väga võikaid ja rõvedaid lugusid. Ega ma ausalt öeldes ei saa aru, mille pärast peab inimene kasvatama loomi ainult selleks, et teha nendest endale kasukaid. On ka väga veenvalt tõestatud, et see tööstusharu on selgelt hääbumas nii maailmas laiemalt kui ka Eestis. Uus väga tugev argument keelustamise poolt on see, et on tehtud kindlaks, et ka need loomad levitavad koroonaviirust.
Mida üldse ütleb karusloomakasvanduste keelustamine meie ühiskonna väärtuste kohta?
Mulle meenub üks lugu uue iseseisvusaja algusest – aastast 1992. Oli päris vaene aeg ja inimesed elasid palju vaesemalt kui täna. Üks esimesi eelnõusid, mille taastatud riigikogu vastu võttis, oli justnimelt loomakaitseseadus. See toona küll tekitas paljudes pahameelt – mille pärast me loomadega tegeleme? Tuleks tegeleda inimestega! Ma arvan, et nüüd ehk 30 aastat hiljem oleme ka ühiskonnana palju rikkamad ja peame toetama endast nõrgemaid, keda kahtlemata loomad on. Seda enam, et selle tööstusharu ainuke eesmärk on toota luksust inimestele. Saab kindlasti ka palju lihtsamini.
Üks argument karusloomafarmide keelustamise poolt on kindlasti see, et see tööstusharu on Eestis üsna kokku kuivamas.
Kindlasti on vajalik kuulata ära ka teine pool ehk need, kes selle ettevõtlusega veel jätkuvalt tegelevad, kuigi see on tõepoolest hääbumas kiiresti. Ka selles eelnõus on antud üleminekuaeg, millal need farmid tuleb kinni panna. Kindlasti võib koos selle sektoriga arutada, et võib-olla seda üleminekuaega pikendada, kui see on millegi pärast vajalik. Aga ma arvan, et tuleks selgelt võtta keelustamise suund ja usun, et kui seda tööstusharu ei keelusta riigikogu, siis see hääbub lähitulevikus kindlasti ise.
Karusloomafarmide keelustamise eelnõu jõuab riigikogusse juba kolmandat korda. Kaks korda pole see piisavalt suurt poolehoidu saavutanud. Mida on sel korral vaja, et see tõepoolest ka seaduseks vormuks?
Väga hea küsimus! Olen kuulnud, et eelnõu algatajate arv on aastatega suurenenud. Selleks, et eelnõu saaks rohkem poolt- kui vastuhääli, on vaja seda teemat ühiskonnas laiemalt üleval hoida, on vajalik arutelu komisjonides ja veenda ka neid saadikud, kes võib-olla allkirja ei andnud, aga oma hinges on kindlasti valmis õhtu lõpuks seda eelnõud toetama, kui nad mõistavad, et eelnõu pooltargumente on selgelt rohkem kui vastuargumente.