USSIMAARJAPÄEV on läbi, rahvakalendri järgi on õunad nüüd valmis. Lähen ploomipuu alt redelit otsima, et neid korjama asuda. Selgub, et õunad tuleb pisut edasi lükata, sest hoopis ploomid vajavad hädasti korjamist. Kangastub lumeeide muinasjutt, milles puu palub, et teda raputataks, sest viljad on valmis. Need ploomid mingit raputamist ei kannata, mahakukkumine teeks need katki. Tuleb tuua ämber ja neile järele ronida.

Korjan ploome, püüan ise mitte alla pudeneda ja küsin ühtäkki endalt: «Mis üldse on päris elu?»

Mul on iga päev tarvis hoolitseda selle eest, et mu perel oleks toit laual. Eks see ole elu alalhoidmiseks kõige vajalikum. Oma peenral oma kätega toidu kasvatamine ongi aga tekitanud päris oma elu elamise tunde: ma ei delegeeri oma eluspüsimist kellelegi teisele, vaid lasen ise kätel käia. Näiteks needsamad ploomid – moosiks keedetuna pakuvad need pudrukõrvast päris paljudel sügis- ja talvehommikutel. Teravilja pean muidugi põllumehelt saama, aga inimene ongi sotsiaalne olend.

Päris elu ongi kogu mu aiamaa: ploomipuu, kurgid ja suvikõrvitsad, lehtpeet, tomatid, paprika …

ENNE ploomidega mässamist olin kogunud koriandri- ja salatiseemneid, sest järgmisel aastal on ütlemata mõistlik need uuesti maha külvata. Ise oma peenralt taimedelt seemnete kogumine tundub midagi tavalist ja lihtsat, samas midagi erilist, sest eks enamik osta seemned poest. Ploomipuu otsas istudes ja pilguga üle peenramaa libistades mõtlen, kui vajalik oleks, et rohkemad inimesed natukenegi ise oma toidulaua eest hoolitseksid. Mis sest, et XXI sajand. Mis sest, et kullerid.

Oma peenramaa on muidugi luksus, eriti kui vaadata kinnisvara praegusi hindu. Paljudele tundub ehk tüütuna, sest poest saaks ju tuhandete kilomeetrite tagant toodud ploomid ja muud puuviljad märksa hõlpsamini kätte. Paljudele tähendab peenramaa muidugi ka midagi harjumuspärast, sest nende peres on see alati olnud ning õnneks pole meie kultuuris kas või hobi korras toidu kasvatamise komme veel täiesti ära kadunud.

Elamine nii, et on aega mõelda omi mõtteid, kasvatada toitu, kulgeda ilma elektri, sotsiaalmeedia ja muu selliseta … Eks see vist olegi luksus, sest kuidagi märkamatult oleme ehitanud endale maailma, kus kasinusele, vähesega rahul olemisele ja alalhoidlikkusele vaadatakse lausa viltu.

ELAME muidugi pööraselt energianäljases kultuuris. Pärast ploomide korjamist korjan veel ka kreeke. Moosikeetmiseni jõuan aga alles järgmise päeva hilisõhtul, mil väljas sügav pimedus. Pliit töötab elektriga, laes põleb elektrilamp ning arvuti, millega vahepeal kirjutan, töötab samuti elektriga. Luksus luksuse otsa, kui mõtlema hakata sellele, kuidas näeks moosikeetmine välja, kui elektrit ei oleks. Kindlasti läbimõeldum. Kindlasti ei teeks ma seda hilisöösel pimedas. Aga lihtne ju: klõps! ja valgus tuleb.

Mida üldse oleks mõistlik oma ajaga peale hakata?

Meenub, et uuringud osutavad sellele, et näiteks kiviajal ei tehtud ilmselt ülemäära palju tööd, tõenäoliselt mitte üle kuue-seitsme tunni päevas. Eks seda ole muidugi keeruline öelda ja oletusi on tehtud eri hõimude praegust eluviisi vaadeldes. Ning tekivad ka küsimused. Kas näiteks küttide-korilaste ühest laagrikohast teise kõndimine läheb töötamise alla?

Kuhu on tänapäeval jäänud aeg, paljudel juhtudel ka võimalus ja ehk soovgi lihtsalt olla? Ikka on vaja midagi teha, kuskile tormata …

Et eluspüsimiseks on vaja toitu ja kehakatet, siis mõistagi tööta läbi ei saa. Aga jällegi tekib küsimus: kas peenrarohimine on töö või aeg iseendaga? Teemegi siis kahel tööl vahe sisse: isiklikuks eluspüsimiseks vajalik askeldamine ning palgatöö.

PRAEGUSES ühiskonnas käib toidu, ent ka riiete ja kõige muu saamine väga suure ringiga ning tohutu looduse hävitamise ja raiskamise hinnaga. Kõige tavalisem mudel: käiakse tööl, saadakse palka ja siis raha eest ostetakse poest vajalikku kraami. Poodidesse jõudvad tooted on pahatihti pärit teisest maailma otsast. Harvad pole juhud, kui näiteks puuviljad kasvatatakse ühel mandril, sõidutatakse pakendamiseks teisele mandrile ning konservidena jõuavad need kolmandale. Kõik selleks, et säästa mõned sendid näiteks tööjõukuludelt. Samal ajal mädaneb lugematu hulk õunu, sest meil pole palgatöö kõrvalt tihtipeale aega nendega mässata.

Seejuures käis hiljuti uudistest läbi, et paljude päästjate palk on nii väike, et pank ei anna kodulaenugi. Söögiraha ei ole ja pole ka rügamise kõrvalt aega, et endale ise midagi kasvatada.

Selge see, et on vaja piisavust – toidu, elektri ja kõige muu piisavust –, meil on aga suund küllusesse ja liigsusesse. Samas ise toitu kasvatades on selgelt näha, et vahepeal ongi küllus, ja siis tuleb osa sellest küllusest tallele panna. Meie loobime oma looduse raiskamise ja hävitamise hinnaga saadud üleliigse külluse prügikasti, hoides seejuures inimesi pikki päevi palgatööl, nii et oma kätega omaenda päris elu elamine muutub keeruliseks. Sul pole aega, et ise oma peenraid rohida, niisiis lähed poodi ja ostad kilekotti pakendatud porgandeid. Päritolumaa? Portugal. Või küüslauku. Päritolumaa? Egiptus. Kui sa ei osta, viskab pood kaugelt maalt toodud kauba prügikasti.

Inimene on läbi aegade teisi liike aretanud, et piisavust ning seejärel juba ka küllust suurendada ja oma elu lihtsustada. Mänginud evolutsioonimänge. Inimene on aretanud liigid ja tõud, kelle ainuke eesmärk on kiiresti kasvades inimestele küllust toota. Broileritibud on praegu kõige kiiremini kasvavad loomad Maal. Nende aretamine algas umbes 50 aastat tagasi ja kui millalgi võttis kanal kiloseks kasvamine aega circa112 päeva, siis nüüd kasvavad mõne tõu esindajad 50 päevaga umbes kolmekiloseks. Selline broiler saadetakse tapamajja tihti juba 37-päevaselt. Tulebki saata, sest neil on keeruline ennast korralikult püsti hoida: jalad deformeeruvad, luud murduvad, tekivad hingamisraskused ja haigused.

Või kanad, kes on aretatud munema iga päev. Enne aretamist munesid kanad aastas 15–17 muna. Aastal 2010 oli Eestis keskmine munatoodang kana kohta 261, aastal 2020 juba 296. Seega oli pelgalt kümne aasta jooksul aretatud munakanu tootma 13 protsenti rohkem. Iga päev munemine mõjub kana kehale üsna laastavalt.

Statistikaameti andmetel on Eestis piimatoodang lehma kohta 30 aastaga kasvanud 4000 kilogrammilt 9900 kilogrammini aastas. Eelmisel aastal oli see ühe lehma kohta 9970 kilogrammi. Ja sellest justkui ikka ei piisa!

TAHAME kõike saada maksimaalselt ja kiiresti. Kõike. Et oleks ikka küllaga ja küllalt. Enamgi veel. See on viinud meid olukorda, et elu Maal on hävinemas – vähemalt inimelu, sest eks planeet ela rahulikult edasi ka pärast seda, kui meie oleme kadunud –ning polegi justkui kedagi, kes tõmbaks pidurit. Eelmisel nädalal tuli uudis, et keskkonnaminister ikkagi ei pea vajalikuks riigimetsas raiemahte vähendada. Samas on lademes raporteid ja uuringuid, mis näitavad selgelt, et Eesti metsades käib juba pikalt üleraie. «Aga energiakriis!» laiutatakse käsi, unustades mainimast, et märkimisväärne osa raiutust eksporditakse. Ning tulebki teha palgatööl ületunde, et osta ahjupuid, mida oleks ju täiesti piisavalt, kui me ei tekitaks kunstlikku nappust.

Meid ei õpetata hindama piisavust ja piisavusel ka peatuma. Meid õpetatakse soovima aina rohkem ja rohkem, olgu siis eraisiku või firmana. Ent ploome korjates ja seemneid kogudes mõõdan ja mõtlen hoolega: kui palju meil moosi vaja on? Rohkem pole ju mõtet korjata ega tallele panna. Piisavusest piisab täiesti.